Manni tegemised: Mihklipäev

Eesti rahvakalendris tähistatakse mihklipäeva 29.septembril. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Naistel algasid tubased tööd: kanga- ja kinnaste kudumine. Meestel algasid metsatööd. Pärast mihklipäeva elustus taas küla seltskondlik elu, mis oli jaanipäevajärgsel kiirel tööajal unarusse jäänud. Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni.

Selge ja päikseline mihklipäev ennustas ka pikka sooja sügist ja külma talve tulekut. Seevastu pilvine mihklipäev lubas sula talve. Mihklipäevajärgne udu hoidis jällegi sügise kaua sooja. Mihklipäevane tuul pidi kogu talve tuulesuuna kätte näitama kohe kuni kevadise pööripäevani välja. Nii tähendas lõunatuul seda, et lund sellel aastal ehk kohe ei tulegi maha ... et nii soe on.

Hommikul oli halla maas. Tänane mihklipäeva ilm on selge ja päikseline, nõrk põhja-loode tuul, sooja on 14 C.

Tunneme seda päeva ütluse järgi ,,igal oinal oma mihklipäev’’, mida me kasutame siis kui kellelgi on mingi äpardus juhtunud. 20.saj alguses tähendas see siiski seda, et tapeti lammas ja valmistati õlut. Üheks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele loodeti hõbuseõnnele.

Meie õlut ei teinud, proovisime õunamahlast siidrit teha. Ettevalmistused olid põhjalikud: sai kirjandust loetud, nõud pestud, mõõteriistad varutud, õlleankur korrastatud, mahlad pressitud, siidripärm varutud. Kui mahl oli neli päeva lahtiselt käärinud,...siis mõõtsime hüdromeetiga suhkru sisaldust- 0%, spirtomeetriga alkoholi sisaldus-0%, välimus-kollane hägune, lõhn- segane. Saime alkoholivaba hapu gaseeritud joogi, mis sobib minusugustele saunajoogiks:)

Teine ohvriloom, kukk on meil siin tembutanud. Õppis selgeks üle aia lendamise. Teate, kuidas Ksenija Balta valmistub hüppeks. Täpselt, kukk lehvitab tiibadega pea kohal paar korda, et tõmmata publik käima, siis paar laksu vastu kintsu, adrenaliin üles, seejärel natuke madalseisu hoovõtuks, paar jooksusammu, uhke ja kõrge lennukaar üle võrkaia nii seitsme meetri piirile, maandumine stiilselt jalad ees. Seejärel tiivad kokku ja kummardus publikule.

Püüdsin teda siis aedikusse tagasi meelitada, natuke paremat saia ja teri murule puistates. Teate, mis ta tegi, võttis aedikust saiatüki ja jooksis sellega ühe hooga avatud väravast välja, kutsudes kanu endaga kaasa. Ja see kanakari jooksiski kukega koos väravast välja. Nii ma seisingi seal üksi võrkaia taga. Kurtsin peremehele, et küll tuleb ka sellele kukele ükskord mihklipäev. Nüüd mihklipäeval arvas mees, et nende hobustega pole meil ka suurt midagi peale hakata kui kuke ohvriks toome, las olla see kikas edasi. Piirdume tiibade kärpimisega.

Mõned pildid kuke karjatamise vahel.