Pääsuke

J.Pääsuke oli esimene elukutseline eesti filmimees.  Film ,,Johannes Pääsukese tõeline elu’’ on tragikoomiline seiklus 1912. aaasta suvest Setumaal. Sellest romantilisest uurimusest on säilinud seitse minutit. Siiani on teadmata, mis ülejäänud lintidest sai, kadunud on ka Pääsukese rännupäevik. Pääsukese hindamatu kogu on ERM-s hoiul, üle tuhande foto ja veidi vähem klaasnegatiive.

Johannes Pääsukese (1892-1918) kuulus poos, kus ta tervitab rahvast oma soniga.

Režissör Hardi Volmer on öelnud, et film sündis suuresti  tänu eesti jonnile. Ideest teostuseni  kulus üheksa aastat, toetasid nii ettevõtjad kui eraisikud. See on südame ja hingega tehtud film, suhteliselt nappide vahenditega.

Peaosalist Pääsukest mängis Ott Sepp, tema sõpra Volterit Märt Avandi,  üks tasakaalukas, teine uljaspea, muhedalt naljakad mõlemad.  Ott Sepp on öelnud, et ta võttis selle rolli jaoks kaalust alla ja püüdis välja näha 21-aastane. Film on nii üles ehitatud, et need seitse minutit Setumaa seiklustest on originaalkaadritena nähtavad, ülejäänud poolteist tundi võtete vahepeal on Hardi Volmer ja Olavi Ruitlane stsenaariumina juurde mõelnud.

Tõnu Kark hobusemees Sergona

Hobusemees  vedas filmimehi mööda Setumaad ringi ja jagas õpetusi. ,,Kroonu käsu, surma ja sitahädale ei saa inimene  vastu hakata.’’ Suurte vuntsidega Türgi sõja veteran oli ühtlaselt vintis kogu reisi ajal.  Vanameister Kark oligi täpselt selline tüüp, lihtsalt oligi, mitte ei mänginud.
Pääsukesel tekkis Setumaal sümpaatia Nasta, kes ei tahtnud filmi ega pildi peale jääda. Nastal oli kurb saatus.

Taarka (Merle Jääger) laulab valuga Nasta kurvast saatusest

Mõnusa kiiksuna mõjub, kuidas Pääsuke ja Volter püüavad setudega pilte lavastada, selgitada, et nad kaadrisse ei vaataks ja aparaadi eest läbi ei jookseks. Pääsukese dokumentaalkaadrites  just vaadatakse kaadrisse ja kõnnitakse, seistakse pildi serval.
Vanad kaadrid ja uus filmimaterjal on osavalt kokku segatud ja film on tõesti sobilik heatahtlikele vanainimestele nagu üks kriitik kirjutas.