Fred Jüssi. Olemise ilu.

Loodusfilosoof Fred Jüssi on meile jaganud aastakümneid loodusharidust raadiosaadete, raamatute, ettekannete, loodusretkedega. Meie esimesed mälestused Fred Jüssist on telefilmist ,,Laanetaguse suvi’’(1980), kus Fred mängis Laanetaguse metsavahti.
Tema lindistatud heliplaatidel on helipilte  Eesti metsadest, rabadest, merelt. Plaatidelt on kuulda konna krooksumist, koerte haukumist, käo kukkumist ja tuule puhumist. Tal on põhimõte, et loodus tutvustab end ise, tema on lihtsalt vahendaja. BBC on palunud Fred Jüssil metsade vaikust lindistada ja Inglismaale saata kui haruldust.
Jaan Tootseni dokumentaalfilmi  helikujunduses on kasutatud Fred Jüssi lindistatud loodushääli. Loodusvaated on filminud operaator Joosep Matjus.

Filmi algust oodates jälgisime, kes on need inimesed, kes tulid filmi vaatama. Need olid 50+ vanuses, kes on eluaeg rabanud tööd teha, et olla ise edukad, koolitada oma lapsi.  Kus olid 30-40 aastased?  Tegid tööd, edendasid majandust.

Filmis soovitab Fred vahel olla patune, laiselda ja olla iseendaga. Teha mittemidagi ja  vaadelda rändavaid pilvi. Kuulata looduse hääli.
Vahvad kaadrid olid punapäistest sookurgede poegadest, kes olid pea samasuured kui vanemad, aga ootasid ikka nokatäit ema-isa käest. Põnev oli jälgida, kuidas röövik (vist pääsusaba) isukalt  õisikut järas.

Loodusemees tunneb muret meie metsade pärast. Filmis on droonikaadrid, kus  selgelt eristuvad tihe mets,  lank koos  seemnemändidega, lageraie langid. Maa suudab toita inimkonda, aga Maa ei suuda toita ahnust.

See tund aega filmi vaatamist mõjus rahustavalt. Kogu seansi ajal valitses saalis haudvaikus, keegi ei krõbistanud popkorniga, luristanud jooki ega välgutanud telefoni ekraani. Kui film lõppes istusid vaatajad lummatult saalis edasi, aeglaselt ja rahulikult siirduti väljapääsu poole. Viljakas mitte millegi tegemine oli läbi saanud😊.

Head filmi vaatamist!  Eestimaa on ilus!