Juulikuus saime kaks saart ära vallutatud. Rootslased vallutasid ka Hiiumaa ja pool Saaremaad 16. sajandi keskel.😉
Reisikorraldaja Rändtigu pakub loodusreise bussiga loodus- ja kultuurihuvilistele reisijatele. Kuna rahvast oli vähe, siis sõit toimus mikrobussiga, aga see eest kohalik Hiiumaa giid tutvustas meile kõiki nurgataguseid. Reisi lõpus julgesime küsida, kas mõni maja Hiiumaal jäi ka näitamata, mispeale ta kutsus meid tagasi, et Emmaste jäi küll plaanist välja.
Startisime Rakverest 6.30, jõudsime kell 10.00 väljuvale Leigerile.
Laevareis kestis natuke üle tunni. Ilm oli päikseline, tuulevaikne ja soe. Panime tähele, et praam sõitis kahe meremärgi vahelt läbi.
Laevatee on tähistatud poidega, mis asuvad Rukki ja Heltermaa kanalite ääres. Heltermaa sadamas võttis meid vastu giid Madis Roosimaa.
Kõigepealt käisime vaatamas Põlise leppe kive. Esmapilgul tundus suur kivihunnik kummaline. Ega nende tähendust ja päritolu ei tea hiidlased ise ka. Arvatakse, et see on muistne hiiekoht, kus käidi jumalaga aru pidamas ja tähtsaid leppeid sõlmimas või tõid meremehed enne pikale reisile minekut siia õnnekivi.
Kärdlat on esmakordselt mainitud 1564. aastal, siis oli see rootslaste asundus. 1810. aastaks oli enamik rootsi peresid lahkunud ja Partsi mõis rajas sinna karjamõisa. Kärdla küla hakkas kasvama paarkümmend aastat hiljem Suuremõisast sinna üle toodud Hiiu-Kärdla kalevivabriku tõttu. See oli Eesti vanemaid tekstiilitööstuse suurettevõtteid, mis tegutses Hiiumaal 1829-1940. Algusaastail oli tooraineks kohaliku lamba ja meriino ristandite vill. Sajandi lõpupoole toodi kogu vill sisse mujalt riikidest, sealhulgas Autraaliast. Toodanguks oli lisaks kalevile ka lõng.
Aluskivile kinnitatud vaskplaat barjeljeefiga kujutab 1873.a. valminud uut vabrikut, mille neljakorruseline hiigelkorpus oli väljapaistvamaid tööstushooneid Eestis.
Kärdla loode-lääneosa looduslikuks rikkuseks on Eestis harva esinevad arteesiakaevud. Ausalt öeldes, ei olnud varem kuulnudki, et sellised kaevud ka Hiiumaal on. Kaevude valmistamist võimaldavad maapõues peituvad vildakad paekihid, mistõttu vesi liigub surve all. Läbi liiva, kruusa ja pae surutakse 10-15 m sügavusele torud, mille kaudu vesi purskub maapinnale purskkaevuna. Nägime päris mitmes õues töötavaid purskkaevusid. Giidi jutu järgi on nutikamad juhtinud vee kööki või sauna.
Kärdla kirik ehitati tööliste poolt kogutud rahaga. Kiriku ehituslugu on omapärane selle poolest, et kivikirikule ehitati juurde puust kellatorn, mis ühendati kiriku ruumidega.
Alles mõni aasta tagasi tehti korda nii kirikuhoone kui selle interjöör, orel. Kirikutorni tippu pandi taastatud ja kullatud kujul tagasi malmrist, mis oli sõja käigus kannatada saanud.
Kärdla kiriku ees on monument II MS langenud hiidlastele. Pronksskulptuur kannab Eesti mundrit, peast on võtnud Soome kiivri, mis on viide sellele, et osa hiidlasi suundus appi põhjanaabritele.
Monument koosneb kiviplokkidest, mis tõusevad üha kõrgemaks, kividel on langenute nimed. Mälestusmärgi autor Elo Liiv on öelnud, et on kujutanud Toonela jõge, millel istub sõjast naasnud noor mees, kes ei tea veel, mis teda kodus ootab. Modelliks oli Hiiumaal sirgunud noormees, kes on samuti sõdur.
Ristimäe. Üks legend räägib kokkupõrkunud pulmarongist, kus ühest saanud surma peig ja teisest pruut. Levinud on ka seisukoht, et riste pannakse alates sellest kui hiiurootslasi sunniti Hiiumaalt lahkuma. Mõned allikad soovitavad turistidel riste püstitada, et saavutada head õnne.
Tahkuna tuletorni lähedal on mälestusmärk nii Estonial hukkunud lastele kui ka katastroofi tõttu sündimata lastele. Risti küljes ripub pronkskell, mis tuulega hakkab helisema.
Ristna tuletorn . Asub Kõpu poolsaare läänetipus. Tellis Tsaari-Venemaa mereohutuse tagamiseks. Metallkonstruktsioonide detailid valmistati 1874.a. Pariisis Gustav Eiffeli tehases. Tuletorn kooseneb kahest raudsilindrist, mille vahel on keerdtrepp. Pärast I MS kaeti torn betoonkattega.
Pärast õhtusööki jalutasime kõrge liivakivikaldaga Vanajõe orgu. Vanajõe org on uhtorg Hiiu maakonna lääneosas Vanajõe alamjooksul, kus jõgi on ennast uuristanud liivaluidete vahel kuni 10 m sügavusele .
Leluselja. Esimese päeva lõpetasime ühe vahva hiiu proua õuel. Leelu-Leemeti tee 10. kilomeetril asub Lelu külas Merihobu talu. Talu õuel võttis meid kohupiimapallidega vastu perenaine Maire Põldma. Igal sammul oli näha loomingulist lähenemist kõigele, mis perenaise käest läbi käib. Humoorikad nurgad, käsitöö. Tiigis mõllasid kuldsäinad. Pildid räägivad enda eest.
Puuskulptuurid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar