Debora

Kuressaare Linnateatri lavastus ,,Paljasjalgne Debora’’, mille autor on Urmas Lennuk, lavastaja Raivo Trass etendus 19.veebruaril Rakvere Teatris. Näidend on pühendatud Debora Vaarandi 100. Sünniaastapäevale. Urmas Lennuk  on lavastuse kohta öelnud, et see on omamoodi vaimude tund, kus Deborat armastanud neli meest püüavad talle oma loomingus kohta leida. Debora ei vaja kohta, ta on juba sünnist saati kohal.

Laval on kaks Deborat: noor (Merilin Kirbits), kelle kaudu mängitakse läbi luuletaja elulugu noorusajast vanaduseni, elukogenud Debora (Piret Rauk), kelle südametarkus ja naiselik jõud on lavastuse teljeks.

Debora esimene abikaasa  Aadu Hint, keda mängis tumeda juuksepahmakaga Arvi Mägi,  oli enesekeskne ja kirjatööle pühendunud. Teine abikaasa oli Anton Vaarandi, kes vilksas oma ,,Rahva Hääle’’ mapiga mõned korrad üle lava. Kolmas abieluvaba kooselu maalikunstnik Alo Hoidrega kestis lühikest aega sõjajärgseil aastail. 1952 -1970 a. oli abielus eesti proosakirjaniku ja luuletaja Juhan Smuuliga. Smuuli mängiv Andres Raag oli välimuselt kirjanikule väga sarnane oma prillide, bareti ja ,,Kazbeki’’ paberossidega. 

J.Smuul( Andres Raag) ja noor  Debora (Merilin Kirbits)

(kultuur.err.ee   pilt )

Mehed püüavad anda hinnangut Debora luulele - ,,looduslüürik’’. Lavaloos on elulisi seiku. Viinaga sõprust pidav J.Smuul sõitis purjus peaga Pobedaga Väikse väina tammist alla, sulps ja valmis. Madal vesi oli õnneks. Siis tuli meelde, et esiistme all ligunes 2 pudelit konjakit, sukeldus vette ja sai pudelitega kuidagi koju kambrisse. Järgmisel päeval tuli miilits asjakohast protokolli tegema, siis selgus, Juhanil pole lubegi. Külarahvale J. Smuul selgitas, et tal oli autopesu käsil. Nääklemine käis kahe kirjaniku vahel pidevalt, Smuul süüdistas Hinti kujundlikkuse puudumise pärast, Hint oli kade noore kirjaniku lobeda sõnaosavuse peale.

Tunnustust pälvis D. Vaarandi soome (Eino Leino), vene (Anna Ahmatova), saksa kirjanduse tõlkijana. Debora Vaarandi luule on kujundlik, saladuslik ja tundlik nagu  paljajalu kõndiv kirjanik ise.

Saarlastest saadud teatrielamus  jõudis saarlasteni.

Eelmisel suvel  külastasime klassiõe vanematekodu Laimjalas. Siis oli juttu, et Laimjalas avatakse varsti poetessi mälestuskuju. Skulptoriteks Simson Seakülast ja Paul Mänd. Simson on rohkem tuntud ,,Sitsiv till’’ meistrina kui naiskujude tegijana. Simson narris kohalikke, et teeb paljasjalgsele poetessile külge sukatripid, pakkus tuttavatele naistele, et teeb nende näo kirjanikule. Raadiointervjuus kurtis skulptor, et kuju kippus modelleerimise käigus  võtma L.Koidula kuju. Seksapiilne keha, kohev juuksepahmakas. Muideks Simson von Seakyll oli  Rakvere Teatris ,,Paljasjalgne Debora’’ etendust ka  vaatamas. TLÜ kultuuriloo professor Rein Veidemann istus meie kõrval ja jälgis samuti huviga etendust.
Tapa kirjandusõpetaja Sell saadab tervitusi Islandile, Kadrina kirjandusõpetaja  ja klassijuhataja tervitab Tartu noori.

Debora Vaarandi mälestuskuju Laimjalas

Debora kuju pisimudelid Laimjala loodussõprade seltsi liikmete  käes

Kui meie põhikoolis õppisime, siis korraldati Saaremaa  koolides D. Vaarandi luuleõhtuid, kirjanikuga kohtumisi jne. Luuletaja sünnipäev oli 1.okt , seega sobiv kooliaasta algul tähistada. Luuletusi oli pähe õppida üsna raske, sest need ei olnud sellises sulle-mulle-talle riimis. Isiklikus mälestuses on poetess meelde jäänud sooja ja lahke inimesena. Ta luges oma luulet ühtlaselt mahedal häälel. Debora Vaarandi  kaks  kuulsat lauluteksti jäid küll meelde. Üks oli ,,Saaremaa valss’’ R.Valgre viis  ja teine ,,Seda paati pole tehtud linnuluust’’ V.Ojakääru muusikaga.

Üks suuline pärimus on tulnud Vaarandi kaudu. Ühel sünnipäevapeol oli Debora prahvatanud oma ammusele sõbrale, tulevasele presidendile: ,,Lennart, Sa muutud iga aastaga üha rohkem Viiralti kaameli nägu!’’ Meri ei pannud seda pahaks, sest Viiralt on ju suurepärane kunstnik.

Oli meeldiv taaskohtumine Deboraga, kooliõega Saaremaa Ühisgümnaasiumist.