Igasuguste ilmatsirkuste vahepeal on mõnus istuda teatrisaalis ja nautida etendust. Seekord on Rakvere teatri väikeses saalis Nadežda Ptuškina romantiline komöödia ,,Kuni ta suri’’. Külalisena mängib Eesti Draamateatri näitlejanna Maria Klenskaja. Sel ajal kui Maria end laval istuma sättis, tekkis tunne, et tal on tõesti vaev ja paha olla, pea käib ringi, õhupuudus, vererõhk vist jukerdab, korraks pani käe südamele. Saal oli hämar, lootsin, et kaasnäitlejad ikka märkavad kui midagi tõsist peaks juhtuma. Õnneks oli see näitlejameisterlikkus.
Pildid on teatri kodulehelt.
Lugu ise on vene komöödia, kus ligi kuuekümnene tütar on eluaeg hoolitsenud oma ema eest, polnud aega meest võtta ega lapsi teha. Nüüd oma elu lõpupäevadel taipab ema, et tütar jääb ihuüksi kui tema peaks surema. Tütar jällegi soovib, et ema saaks rahuliku meelega surra. Tutvustab emale ,,kunagist kavaleri’’ ja ,,tütart’’, algab trall, kus kõik on seotud valede ja pettustega.
Endist austajat teeskleb Eduard Salmistu, pensioniealist tütart mängib Ülle Lichtfeldt. Mõlemad näitlejad on aastakümneid Rakvere Teatris mänginud, tunnevad üksteist hästi. Nüüd peab Eduard armuma Üllesse. Salmistu silmadesse tuli selline säde ja meelas pilk, mis pani uskuma, et ta limpsaks meelsasti keelt meie kultuuriministri proua järele.
Proua muidugi puikles viisakalt vastu. Härra kiitis osavalt vanatüdruku keedetud riisiputru: ,,Mulle maitseb väga kodune söök. Võite mind kõigile soovitada’’.
Vanaproual oli plaan lähimal ajal maise maailmaga hüvasti jätta, aga noorte pulmaplaan muutis tema eluisu. Tulevane väimees manitses: ,,Oh, ärge nüüd sellepärast küll oma plaane muutke’’. Vanadaam oli majandusliku mõtteviisiga ja soovitas kanaari saarel suvila juures sibulat-porgandit-tilli kasvatada. Miks pole suvilat ostetud metsa või jõe äärde? Mere ääres on ju tuuline.
Ja napsitanud naisi oskab Ülle usutavalt mängida! Üks meeldejäävamaid oli varasemalt nähtud etenduses ,,Mina, naine’’.
Vale lapselast etendanud Anneli Rahkema lendas slaavi kuraasi ja kontsade klõbinal lavale. Kõik kolm naistegelast jagavad üksteisele hoolivust ja armastust.
Näitlejad on vist valitud vene kultuuri-natuuri tundmise järgi. Kakskeelne Maria Klenskaja, Eduard Salmistu on selle näidendi vene keelest eesti keelde tõlkinud, Ülle Lichtfeldt on vene keele eriklassi lõpetanud, Anneli Rahkema on varemgi mänginud vene autorite lavastustes.
Näidend oli nagu ilus muinasjutt armastuse kõikvõimsusest.
Ise oleme enam-vähem üheealised nende noorte armunutega. Kummitama jäi üks mõte. Vanadaam heitis oma tütrele ette, et miks ta ometi nii sõnakuulelik laps oli ja endale meest ei leidnud. Nüüd oleks lapselapsed ja tuba rõõmsat kilkamist täis.
Mind valdas rõõmus tunne, et ise omal ajal ema sõna ei kuulanud, nüüd võib majas aeg-ajalt lastelaste vallatut kilkamist kuulda.❤
Pildid on teatri kodulehelt.
Tütar- Ülle Lichtfeldt, ema- Maria Klenskaja
Lugu ise on vene komöödia, kus ligi kuuekümnene tütar on eluaeg hoolitsenud oma ema eest, polnud aega meest võtta ega lapsi teha. Nüüd oma elu lõpupäevadel taipab ema, et tütar jääb ihuüksi kui tema peaks surema. Tütar jällegi soovib, et ema saaks rahuliku meelega surra. Tutvustab emale ,,kunagist kavaleri’’ ja ,,tütart’’, algab trall, kus kõik on seotud valede ja pettustega.
Endist austajat teeskleb Eduard Salmistu, pensioniealist tütart mängib Ülle Lichtfeldt. Mõlemad näitlejad on aastakümneid Rakvere Teatris mänginud, tunnevad üksteist hästi. Nüüd peab Eduard armuma Üllesse. Salmistu silmadesse tuli selline säde ja meelas pilk, mis pani uskuma, et ta limpsaks meelsasti keelt meie kultuuriministri proua järele.
Tütar Tatjana- Ülle Lichtfeldt, Igor- Eduard Salmistu, Sofia Ivanova-Maria Klenskaja
Proua muidugi puikles viisakalt vastu. Härra kiitis osavalt vanatüdruku keedetud riisiputru: ,,Mulle maitseb väga kodune söök. Võite mind kõigile soovitada’’.
Vanaproual oli plaan lähimal ajal maise maailmaga hüvasti jätta, aga noorte pulmaplaan muutis tema eluisu. Tulevane väimees manitses: ,,Oh, ärge nüüd sellepärast küll oma plaane muutke’’. Vanadaam oli majandusliku mõtteviisiga ja soovitas kanaari saarel suvila juures sibulat-porgandit-tilli kasvatada. Miks pole suvilat ostetud metsa või jõe äärde? Mere ääres on ju tuuline.
Ja napsitanud naisi oskab Ülle usutavalt mängida! Üks meeldejäävamaid oli varasemalt nähtud etenduses ,,Mina, naine’’.
Vale lapselast etendanud Anneli Rahkema lendas slaavi kuraasi ja kontsade klõbinal lavale. Kõik kolm naistegelast jagavad üksteisele hoolivust ja armastust.
Tatjana-Ülle Lichtfeldt, Dina- Anneli Rahkema
Näitlejad on vist valitud vene kultuuri-natuuri tundmise järgi. Kakskeelne Maria Klenskaja, Eduard Salmistu on selle näidendi vene keelest eesti keelde tõlkinud, Ülle Lichtfeldt on vene keele eriklassi lõpetanud, Anneli Rahkema on varemgi mänginud vene autorite lavastustes.
Näidend oli nagu ilus muinasjutt armastuse kõikvõimsusest.
Ise oleme enam-vähem üheealised nende noorte armunutega. Kummitama jäi üks mõte. Vanadaam heitis oma tütrele ette, et miks ta ometi nii sõnakuulelik laps oli ja endale meest ei leidnud. Nüüd oleks lapselapsed ja tuba rõõmsat kilkamist täis.
Mind valdas rõõmus tunne, et ise omal ajal ema sõna ei kuulanud, nüüd võib majas aeg-ajalt lastelaste vallatut kilkamist kuulda.❤
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar