Eesti, Saksamaa, Suurbritannia koostööna valminud filmi ,,Viimane vahipost’’ režissöör on Tanel Toom. Kuna Toom on end ,,Tõe ja õiguse’’ režissöörina tõestanud, siis oli põnev vaatama minna tema teist täispikka mängufilmi. Toom alustas filmiga enam kui kümme aastat tagasi, praeguseks on filmi temaatika muutunud aktuaalsemaks- sõda Ukrainas, teravamaks muutunud kütte- ja kliimaprobleemid.
Filmi tegevus toimub 40 aasta pärast. Meie tegevuse tõttu, kliimamuutuse pärast, on maailmamere tase tõusnud niipalju, et alles on jäänud ainult kaks saareriiki, mis on omavahel sõjas. Filmis on ägedad tormilained! Kahe saare vahel ulgumeres on roostetanud naftaplatvorm (filmitud osaliselt Linnahallis, Noblessneris), mida valvavad neli sõdurit, kolm meest ja üks naine. See vahipost on varustatud aatompommiga, mis lõpetaks vaenlase rünnaku korral kogu tegevuse Maal, niipalju kui seda veel on. T.Toomi film tuletab meile meelde, et oleme Maa ökoloogilist tasakaalu rikkunud.
Viimasel vahipostil valvavad reamees kokk Sullivan, mehaanik Baines, kaunis kapral Cassidy, seersant Hendrichs. Nende kaheaastane leping on lõppenud, aga vahetusmeeskond on juba kolm kuud hiljaks jäänud. Sellises pingelises olukorras muutuvad ja avanevad inimestevahelised suhted. Igaüks reageerib erinevalt, kõigil neljal on oma minevik ja hirmud, ootused ja eesmärgid. Algselt paika pandud suhted ei pea filmi lõpuni vastu. Filmi esimene pool haaras endasse, siis natuke aeglustus, aga lõpu pool pingestus taas. ,,Viimase vahiposti’’ mõistmiseks peab vaataja peidetud detailide märkamiseks ise vaeva nägema, kaasa mõtlema.
Näitlejatest hakkas mind kummitama Banes osatäitja Martin McCann, kes väga usutavalt mängis oma rolli. Ma olen krimisarja ,,Vera’’ mitu korda vaadanud, ühes seerias mängib McCann uurija Vera üht kahtlusalust Jacki. Mängis nii, et jäi kohe meelde. Eesti näitlejatest vilksatas korraks Karin Tammaru.
Film oli mitmetasandiline. Kaasa tulid mõtted inimloomuse muutumisest pingelises olukorras- armastusest, murtud südamest, üksildusest, egoismist, reetmisest, vihast ja leppimisest.
Mind jäi kummitama plastisaar ookeanis. Kummitab juba paarkümmend aastat, alates ajast, mil nägin Siinai kõrbes tohutut plastisaasta. Korjan nüüd nagu mingi totakas prükkar oma kõnniringidel nähtava prügi kokku.
VastaKustutaAga film oli tõega hea, vägagi mitmetasandiline, just nii nagu sa loetleda.
On tekkinud seitsmes kontinent-prügisaared Vaikses ookeanis. Prügimajandus on rahvusvaheline probleem.
VastaKustutaHoiame oma kodu ja ümbruse puhtana, see ongi meie panus, hea teada, et on kaasamõtlejaid.😊