Kui hakkab viltu vedama...

 ...siis kisub viltu iga kandi pealt.  Kui kõik ausalt ära rääkida, siis uskusime ilmaennustajaid, kes lubasid sooja talve. Noh nii kümme kraadi külma.

Tänavugi ootame sooja novembrit ja detsembrit, kuid mitte nii sooja kui mullu. Jõulukuul võib lumevaipki tekkida, aga vaevalt seda pikalt nautida saab. Jaanuar ei pruugi tulla üldsegi nii talvise moega kui detsember, aga ilm pakub üllatusi. Kuigi ilmaportaalid lubavad sooja veebruari, võib siiski jaanuari lõpul, veebruari algul meile paariks-kolmeks nädalaks klassikaline talv jõuda.

Talviseks perioodiks varusime küttepuid sellise koguse, millega oleme tavaliselt talve üle elanud. Nii oligi detsembri lõpus veel korralik varu õue peal.  Siis tuli veebruar oma temperatuuridega, sügava lume ja igasuguste ilmatrikkidega.  

Tellisime 10 ruumi küttepuid juurde. Müüja oli sõbralik, palus üle  vaadata lumeolud ja tagada vaba  sissepääs puude kohale toimetamiseks. Me kutsusime Tartust ’lumesaha’ kohale ja õu sai lumevabaks. Sissepääsu juurest roogiti samuti lumi ära. 

Esmaspäeval oli mõni kraad sooja ja tee oli väga libe. Ja hakkaski juhtuma. Autojuht oli kodunt välja tulnud suure kiiruga. Kui kohale jõudis, siis tormas kuuseheki taha asjale.  Kastikas suure  puukoormaga hakkas tasakesi teelt välja libisema. Mehed irvitasid, et masin tahtis ka vett välja laskma minna. Autojuht tuli tagasi, tõmbas püksirihma pingule, hindas olukorda, kinnitas tagaratastele ketid. Ma juba kujutasin ette, kuidas Norras paigaldatakse jääkette vedavatele telgedele ja sõidetakse mägede vahel.  No asi siis kettidega meie ,,tõus’’ võtta on.

Autojuht paigaldab kette

Autojuht rihtis väravavahet mitu korda ja kui lõpuks õuele jõudis jäi värava vahele kinni. Jõnksas paar korda, jäi siis kohapeale kaevama. Kettidega oli hea külmumata pinnases sügavust võtta. Kui juht sai aru, et siit nii lihtsalt ei pääse, siis hakkas koormat maha kallutama. Kallutas, mispeale kast tegi järsu jõnksu ja hakkas alla libisema. Vaatasime, et nüüd jääb kast koos puudega meie õuele kevadet ootama. Juht võttis suure kangi, millega koputas ja urgitses natuke, nii et sai kasti uuesti alla lasta. Pool koormat oli alles kastis. 

Lõpuks sai kasti päris kikki, aga puud ikka alla ei varisenud. Nimelt oli eelmisel õhtul laotud küttepuud kasti põhja kinni külmunud. Juht ise võttis julguse kokku ja hakkas  püstisest kastist halgusid kangiga alla togima. Meie mehed seisid julgestusena all, et kui halud hakkavad koos juhiga alla libisema, siis urgitsevad juhi koorma alt välja. Mõnes draamas on vaja nelja vaatust, et näitlejad saaksid aru, mida nad etendavad. Meie õuel samuti. 

Puukoorem oli õuel, kast püsis auto küljes kinni, juht pääses eluga.  Nüüd oli vaja õuelt minema saada. Sohver jõnksutas autot edasi-tagasi, aga välja ei pääsenud. Mõistuse puudus võttis nii kukalt kui ka mujalt sügama. Peremees võttis otsustamise enda peale. Otsis majast üles neli-viis koormarihma, ühendas pikaks ahelaks, kinnitas üle tee kuusehekis suure kuusetüve külge ja hakatigi veoautot välja ,,vintsima’’.  Vintsimine pole küll õige sõna, sest sel kalluril polnud ees vintsi. Koormarihma pinguti abil venitasid mehed auto mudast välja. Kui autojuht sai aru, et masin on päästetud, vajutas gaasi põhja ja pani kettide vingudes minema. Tragikomöödia kestis kolmveerand tundi.  Ma ei hakanud meestele selle etenduse kohta oma isiklikku arvamust avaldama, sest piletiraha oli juba ära makstud.

Talgulised

Teisipäevaks oli mul Tallinnas arstile aeg kinni pandud. Poeg sõidutas mind autoga kohale, et mul poleks ühistranspordiga vaja seigelda. Juba minnes hakkas poolel teel jäävihma sadama.  Sain protseduurid kiirelt läbitud ja hakkasime tagasi sõitma. Linnas ei saanud väga libedusest ja teeoludest aru, aga suurel maanteel kittis jäävihm esiklaasile kinni, kojameestel olid luuad jääs.  Vastusõitvatel autodel olid samuti aknad jäätunud,  sõitsid nagu tankistid piiluava järgi. Sõidukid seisid tee ääres, juhid puhastasid aknaid.  Tee ise oli ka väga libe. Hoidsin terve tee hinge kinni, et keegi libeduse tõttu teele ette ei keeraks. Õnneks läks kõik hästi, jõudsime ilusti koju.  

Jäävihm  ja külm olid halud ilusti kokku keevitanud. Kui ühte võtma hakkasid, siis kerkis kogu kupatus. Mees ähvardas dünamiiti otsima minna,  et saaks koorma laiali lüüa. Hilisõhtuks said puud poja ja väimehe abil riita laotud! Tänud abilistele!

Korralik jääkate

Kolmapäev oli EV sünnipäev ja algas pidulikult tordi valmistamisega.

Rukkililled tordile

Kolmapäeva hommikul sõitis poeg Tartusse tagasi.  Lõunatasime Lõvisüdamike perega. Õhtul sõitsid vanemad Tallinna ja lapselapsed jäid meie  valvata.

 Hilisõhtul käis selline tulejutt kõhust läbi, et kärsahais tuli tagant välja. Lamasin liikumatult ja ootasin, et söed maha jahtuksid,  kolle kustuks. Öösel ei saanud hästi und, mees ka ohkis ja keerutas, kaebas üldist väsimust ja lihasvalu. Neljapäeva õhtuks oli Seenevana palavik 37.8° Mis haigust te mõtlete kui lihasvalu, palavik, nõrkus jne?  No vot, seda kartsin minagi. Abikaasa oli nõus vabatahtlikult kaheks nädalaks eneseisolatsiooni minema kui supp ja praad tuuakse voodi kõrvale ning mustad nõud ära viiakse. Võttis palaviku alandajat ja liigeste raviks tablette. Öösel julges kolm korda köhatada! Uhh! ma ütlen. 

Hommikul läksin keldrist pudrule moosi tooma ja näen, et keldri seinad on niisked, vesi pressib sisse.  See jama veel puudus! Kuna peremehe tervis oli kehv, siis tegelesin kanamajandusega, keetsin perele putru, kütsin ahju,  lahutasin ja lohutasin lapselapsi. Kupatasin nad õue terassilt jääd ära lõhkuma, et vihm ja lumevesi saaks majast eemale voolata. 

Usinad jäälõhkujad

Eneseisolatsioonis ja igavuses vaevlev Seenevana pani tähele, et postiauto sõitis värava tagant mööda, aga meile ajalehti ei toonud. Kas meil on tellimine ära ununenud või maksmisega mingi probleem?  Mis probleem saab maksmisega olla kui on püsikorraldus? Läksin arvutisse vaatama, kas makse on arvelt maha läinud.  Sellise ähvardava lähenemise peale jooksis arvuti kinni. Kohe nii, et ekraan oli täiesti must. Ei aidanud hiirega hirmutamine ega klahvidega klõbistamine.  Võtsin korraks kõik juhtmed seinast välja, kui tagasi panin, siis tuli pilt uuesti ette ja arvuti hakkas tööle. See on ikka õige väljend, et juhe jooksis kokku. Minul muidugi. Sain teada, et makse on maha läinud. 

Seejärel helistasin tellimiskeskusse ja paukusin sinna oma emotsioonid välja. Selgus, et ikkagi oli üks makse hilinenud ja 1.märtsist saame taas maakonnalehte lugeda.

Lõhkusin võitoosi kaane ära,  lõikasin näppu ja pudistasin jahu maha. 

 Lõvisüdamik vaatas  seda kõike lohutava pilguga pealt ja küsis: ,, Vanaema, kas  sa seda lugu hullumaja koristajast tead?’’  

Mina: ,,Mhh?’’

Poiss: ,,Koristaja käib hullumajas ämbri ja lapiga, vaatab kontrolliva pilguga ringi ja pomiseb: pole hullu, pole hullu, siin ka pole hullu, kõik on korras, kõik on korras!’’ 

😉