Sügisene kooli- ja lasteaiavaheaeg

 See kui lapselapsed külla tulevad ja  tahavad veel vanavanematega koos olla, see on suur väärtus. Peame endid ka olulisteks pereliikmeteks, ilma vanavanemateta oleks lastelastegi  maailm üksluisem ja igavam.

Külla tuli Doktorihärra pojaga ja Lõvisüdamed saabusid koos isaga. Ootus oli meil suur ja rõõm otsatu kui noored majja saabusid. Oma elukogemuse ja muude tähelepanekute kõrval on tekkinud mõned mõtted, miks meile ikka külla tullakse.

Lapselapsed teavad, et vanavanemad on valmis seiklusi pakkuma, ka kodust välja sõitma. Kui oktoobri keskel lumi maha tuli  ja maa ära külmetas, siis sai kelk välja otsitud ja kiiremad ringid ümber maja kelgutatud.

Kui õues on kiikumise hooaeg läbi saanud, siis toas saab rõõmuga lustida.

Pulkadega kiige ’suurtele’ poistele, kes ise hoogu teevad

Tähtsate ninadega filmi ,,Tähtsad ninad’’ vaatamas

Filmis näidatud kahekordne kivimaja Tartus Vikerkaare ja L.Koidula nurgal on minu onu Ruudi abikaasa Helle kodu olnud. Eks meidki valdas väike uudishimu, milline see praegu välja näeb. Filmi peategelased elasid selles kuuekümnendatel ehitatud majas. Meie pere filmikriitikud hindasid filmi keskmiselt igavaks. 

 Vanaema ja vanaisa ei karda ka lollitamist ja veiderdamist. Väike poisike on praegu tähelepanelik imiteerija. Nii me tembutasime mugavas poosis teine teisel toolil. ,,Nu-nuu’’. Tema vastas  samas tempos ,,Nu-nuu’’.   Üllatunud toonil ,,No-noo-noh! ’’, teises nurgas kajas sama üllatunud toonil. Naersime koos südamest. Mängisime kordamööda mokapilli, küll kiiremini, küll kõrgemalt, küll vaiksemalt. Poiss tegi kõik kaasa. Lõpetuseks laulsime kõlava häälega ,,Vannilaulu’’ esimest rida. Doktorihärra vaatas meid küll kui kahte tola, kes rõõmustavad teineteist ainult neile eakohaste naljadega. Selle  nipi, et kõrvadest keerates tuleb keel välja, selle jättis vanaisa varuks.  Vanemad poisslapsed said selle varakult selgeks, said lasteaias sõprade ees uhkeldada uue oskusega.

Kui Lõvisüdametega poodi sõitsime, siis üürgasime autoraadiost kostva laulu saatel ,,Don’t worry, be happy, in every life we have some trouble...’’  pea ja kehaga tegime tobedaid liigutusi kaasa. Kui kohale jõudsime, siis kummitas see happy olemise lugu meid kõiki.

Järeltulevad põlvkonnad teavad, et vanavanemad on osavad jutuvestjad ja mõned neist on ka  väikese liialdusega tõestisündinud lood. Räägitakse lugusid oma lastest ja näidatakse tõestuseks pilte. Väikesele põnnile meeldib pildialbumeid vaadata ja oma pereliikmeid fotodelt ära tunda. Kõiki beebipilte peab ta enda omadeks.😊 Vanaisa oskab pilli näppida, kui pojapoeg teeb esimesi tõmbeid, siis mamma-papa plaksutavad härdunult.

Kunagi oma pojale kitarri saatel unelaulu lauldes sai abikaasa tagasiside pojalt. ,, Oota ma laulan ka!’’ Lauliski omal viisil ja oma sõnadega päevategemistest. ,,Mul on ilus auto, ta teeb tuut- tuut’’. Noorel papal oli üllatusest suu naerul. Poeg oli aru saanud, et isa laulis elust enesest😊  Minu viisipidamine nii kõrgelt hinnatud ei ole. Laulsin lastelastele ,,Vannilaulu’’,  Minni ja Manni, meie lähme vanni... Kui Lõvipoiss lasteaias ,,Vannilaulu’’ kuulis, siis imestas, et minu vanaema laulis küll teisel viisil seda  😂

On veel üks oskus vanavanematel. Nad oskavad raamatupoes osavalt riiulite vahel liikuda, leiavad üles lahedad jutu-, koka- ja värviraamatud. Eriti osav on kirjandusõpetajast vanaema Viljandist. Tema kingitud raamatud on alati vahvad leiud. Meie nii osavad ei ole, aga midagi jääb meilegi silma. 

Vette kastetud pintsliga tuletõrjeauto värvimine

Sellest kokaraamatust saime lõhepiruka retsepti, raamat ise reisis Tartu

Mahlane lõhepirukas

Tütretütrele kingitud kokaraamat

Kutsusin Lõvipreili hommikul appi 'vaeseid rüütleid’ küpsetama. Need on muna-piimasegusse kastetud saiad, mis praetakse ära ja raputatakse kaneeli-suhkruseguga üle.  Noor kokapreili vaatas mulle küsivalt otsa ja päris, miks me 'rikkaid rüütleid' ei teinud. Mhh! Vaatasime, siis uuest kokaraamatust järele, et rikkad rüütlid sõid munaga praetud saiu rikkalikult kaetud jäätise või vahukoorega ja moosikihiga😊. Seekord pidime leppima 'vaeste rüütlitega'. See, et esiemad teevad parimaid kooke ja pirukaid, on tuntud tõde. Püüame koos lastelastega kokata,  midagi põnevat küpsetada. Mina olen koristusbrigaadi põhiliige😊

Kreemitorude vormid

Kondiiter-koka lehttaina kreemitorud vahukoore-toorjuustukreemiga

Teisipäevase peakoka koorene kanapasta

Noorkokal on praemuna, köögiviljasupp pliidil valmimas

Kui ei viitsinud kokata, siis sõime linnas burksi 

Lastelastega koosolemise üks võlu on see, saab nautida seda hetke kus praegu oled. Igav ei ole kunagi.  Lõvisüdamed on mobiili käsitlemisel osavamad kui meie. Mõnda oskust õpetavad meilegi: taimeri seadistamist, WhatsAppi kasutamist, mobiiliga pildistamist. Kolmapäeval oli taevas kuuseheki taga suur kasvav kuu. Proovisime ka üht- ja teistpidi, aga väga ei õnnestunud. Siis võttis tütretütar oma mobiili ja  tuli selline superpilt.

Lõvipreili mobiiliga tehtud pilt 

Maal on võimalus kõiksugu aedvilju-puuvilju kasvatada.  Kõik pereliikmed on saanud erinevaid vilju maitsta ja kaasa võtta.  Oleme lubanud  lastelastel varakult taimedega tutvust teha, neid kasvatada ja kasta,  vilju   korjata ja aiatöödega end mullaseks teha. Nüüdseks on neist juba tublid abilised saanud.

Viimased tulbisibulad said mulda enne suuremat külma

Kuivanud püsikupealsete lõikamine

Oktoobris on veel saaki korjata. Ebaküdoonia siirupi valmistamine

Ebaküdooniasiirup

Seda, et vanavanemad on head kuulajad, seda on varemgi tähele pandud. Ajaga on selgunud, et nad on nagu elavad ajalooõpikud. Teavad ja mäletavad 50-60! aastate taguseid sündmusi☺ Lugesin hiljuti kuskilt statistikat, et Eestis on vanavanemate keskmine vanus 68 aastat. No me Seenevanaga olemegi statistika keskmised näitajad.

Igaõhtused kultuuriminutid. Lõviposs, kes õpib kuuendas klassis, luges kooli kohustuslikku kirjandust F. Molnári ,,Pál-tänava poisid’’ ja Lõvipreili A. Kivirähki ,,Tilda ja tolmuingel’’ . Meil on kodus ungari kirjaniku Frenec Molnári raamatu 1956.a. eestikeelne trükk. Ka me pidime oma kooliajal seda raamatut lugema. Ungari nimede hääldus on üsna keeruline ja ei jää väga lihtsalt meelde. Noorel lugejal oli ka sellisid sõnu, milliste tähendust täpselt ei teadnud. Tomahook, puupinu, kitt ja miks seda närima pidi. Kas pitsat on sama, mis tempel? Miks lipuvargus nii ränk on? Eks selliste asjade lahti seletamine lähendabki põlvkondade vahelisi suhteid, oleme ju nii vanad ja ise lugenud.

Vahel on vanavanemad nõus ka teenustööde-majapidamistööde eest lastelastele  taskuraha maksma. Üks selline üsna raske ja pingutust nõudev töö on küttepuude majja vedamine. Kuna noortel on oluline teada töö lõppeesmärk, siis näitasime pooliku puurida ette, mis tuleks jõudumööda keldri vedada.

Iga algus on raske!

Kui töö sai tehtud, palgaraha auga välja teenitud, oli väsimus hetkega pühitud.  Vanavanemad said tänuks ülevoolavad kallistused.

Nagu meil kombeks on, lõpevad meil laste ja lastelaste külaskäigud saunaõhtuga koos saunajookidega. Väike noorperemees on äge saunaline. Leili pidi viskama päris mitu korda ja poiss pidas vapralt leililaval vastu. Lõvipoiss ajab naha laval soojaks ja siis kallab jaheda ämbriduššiga end üle. Tütretütrega veedame koos saunas aega. Vihtlen teda, seebitame, kasutame saunaaroomi leili viskamisel, hõõrume apelsinilõhnalist nahakoorijat-pehmendajat. Ja siis jutustame. ,,Vanaema, mis Sa jõuludeks soovid? ’’ Ma soovin pesukuivatit, oleme  juba mehega vaadanud-uurinud, milline vannituppa mahub ja millised funktsioonid on meile olulised. Suurte tekikottide ja linade kuivama riputamine on tülikas.  ,,Oh, mina küll seda ei tahaks! ’’, hüüatas Lõvipreili. ,,Igakord kui emme mu trussikud ära kuivatab, siis on need paar numbrit väiksemaks läinud ja ma pean  neid pepu vahelt välja nokkima´´, ise ilmekalt demonstreerides, kuidas ta seda teeb. Surusin suure naeru tagasi, aga muigamist ei suutnud tagasi hoida. Mulle tuli meelde, kuidas vanaisa kurtis, et tema T-särgid on vale temperatuuriga pestud, iga kord lähevad väiksemaks. Seda ta ei pannud tähele, et iga kuuga on paar kilo kaalu juurde tulnud.😊

Sellised kokkusaamused ja tegemised sügisesel koolivaheajal. Nüüd tuleb kellakeeramine üle elada ja pime november rõõmsamaks kududa. Detsembris on juba uued ootused ja kokkusaamised. Seniks soojust  südamesse ja kodudesse teile kõigile! 

Minul on vari

 Lõvisüdamete pere kinkis  sünnipäevaks meile muusikalise lavastuse ,,Minul on vari’’ piletid. Autorid on Ott Kilusk ja Toomas Uibo. Etenduses teevad kaasa Toomas Uibo, Mait Malmsten, Saara Pius, Hele Kõrve, Egon Nuter, Veikko Täär, Tiina Tõnis, Marcus-Kristofer Kaljuraag (väike Toomas), Auris Allan Leppik (noor Märt) Vahepeal läks juba meelest, et piletid kapis ootavad. Kui etenduse päev kätte jõudis, siis lootsime, et vihmasadu õhtut ära ei rikuks. Palmsesse jõudsime varakult kohale. Parkimist korraldas reguleerija, jõudsime teha väikse jalutuskäigu Palmse mõisa pargis.

Palmse mõis

Palmse mõisapargi rotund

Eestis on uus žanr- eluloomuusikal edukaks kujunenud. Eelmisel suvel käisime Kiidjärvel  suvelavastust Ada Lundverist vaatamas, seekord Toomas Uibost. 

Vaatajad istuvad amfiteatri eeskujul astmete kaupa tõusvatel tooliridadel. Lavakujunduses musitseeris bänd raadiokasti sees, mis sulandus hästi loodusesse.

Iir Hermeliini lavakujundus Palmse mõisa tagaaias

Laul ja muusika olidki selle lavastuse keskmeks, meenutused kunagistest tunnetest ja emotsioonidest. Läbiv teema oli unistus lendamisest, lennukitest; sinitaevas on ikka sama, olgu aeg või olud millised tahes.  Lavastuse aluseks oli valitud katked Toomas Uibo, tema isa Väino Uibo ja ema Riina Uibo, venna Märt Uibo, lähedaste sugulaste, sõprade ja tuttavate elust. Kogu tükk on kokku seotud ajastut iseloomutavate laulude abil. Nõukaaegsed ajuvabad situatsioonid, lapsepõlve kiusamised, uue aja ja vabaduse kätte võitlemine. Imelise lauluhäälega poisi suure tuntusega toime tulemine, selle eest varjumine, isa varjust välja kasvamine. Igal inimesel on oma vari. Meie varjus on peidus ka pahupool. Mida kauem oleme elanud, seda pikem on meie vari. Varju pikkus ja kui tume või hele see on   annab teada, mida oleme elus korda saatnud.

Noor laulja Marcus-Kristofer Kaljuraag (noor Toomas) on imelise lauluhäälega, vahva osatäitmisega.

Raul Mee foto

Laval kohtuvad kolm Toomast-Toomas Uibo, Saara Pius, M-K. Kaljuraag

Teatrikorüfee Egon Nuter oli iga osatäitmisega klass omaette, Mait Malmsten ajas muigama kui Anne Veski laulu saatel kaasa tantsis või kolme põrsa rollis sigadusi tegi.

Raul Mee foto

Mait Malmsten, Egon Nuter, Veikko Täär

 Omaette elamus on see, kuidas Egon Nuter ja Mait Malmsten mängivad kirjandusklassikuid.  Mait ongi väga hea näitleja. Veikko Täär oli Toomase isa Väinona nii humoorikas, nukker kui  mõtlemapanev. Hele Kõrve oli tuntud headuses, Saara Pius särtsakas noor Toomas.

Suvelavastused on loodud meie meelt lahutama ja mõtlema sellele, mis on meil elus olulised. Armastus, vabadus, rahu! Seda tõestas nähtud etendus ,, Minul on vari.’’

Viimane vahipost

 Eesti, Saksamaa, Suurbritannia koostööna valminud filmi ,,Viimane vahipost’’ režissöör on Tanel Toom. Kuna Toom on end ,,Tõe ja õiguse’’ režissöörina  tõestanud, siis oli põnev vaatama minna tema teist täispikka mängufilmi. Toom alustas filmiga enam kui kümme aastat tagasi, praeguseks on filmi temaatika muutunud aktuaalsemaks- sõda Ukrainas, teravamaks muutunud kütte- ja kliimaprobleemid.   

Vahitorn

Filmi tegevus toimub 40 aasta pärast. Meie tegevuse tõttu, kliimamuutuse pärast, on maailmamere tase tõusnud niipalju, et alles on jäänud ainult kaks saareriiki, mis on omavahel sõjas. Filmis on ägedad tormilained! Kahe saare vahel ulgumeres  on roostetanud naftaplatvorm (filmitud osaliselt Linnahallis, Noblessneris), mida valvavad neli sõdurit, kolm meest ja üks naine.  See vahipost on varustatud aatompommiga, mis lõpetaks vaenlase rünnaku korral kogu tegevuse Maal, niipalju kui seda veel on.  T.Toomi film tuletab meile meelde, et oleme Maa ökoloogilist tasakaalu rikkunud. 

Viimasel vahipostil valvavad reamees kokk Sullivan, mehaanik Baines, kaunis kapral Cassidy, seersant Hendrichs. Nende kaheaastane leping on lõppenud, aga vahetusmeeskond on juba kolm kuud hiljaks jäänud. Sellises pingelises olukorras muutuvad ja avanevad inimestevahelised suhted. Igaüks reageerib erinevalt, kõigil neljal  on oma minevik ja hirmud, ootused ja eesmärgid. Algselt paika pandud suhted ei pea filmi lõpuni vastu. Filmi esimene pool haaras endasse, siis natuke aeglustus, aga lõpu pool pingestus taas. ,,Viimase vahiposti’’ mõistmiseks peab vaataja peidetud detailide märkamiseks ise vaeva nägema, kaasa mõtlema.

Lucien Laviscount ( Sullivan) ja Martin McCann (Baines)

Näitlejatest hakkas mind kummitama Banes osatäitja Martin McCann, kes väga usutavalt mängis oma rolli. Ma olen krimisarja ,,Vera’’ mitu korda vaadanud, ühes seerias mängib McCann  uurija Vera üht kahtlusalust Jacki. Mängis nii, et jäi kohe meelde. Eesti näitlejatest vilksatas korraks Karin Tammaru. 

Film oli mitmetasandiline. Kaasa tulid mõtted inimloomuse muutumisest pingelises olukorras- armastusest, murtud südamest, üksildusest, egoismist, reetmisest, vihast ja leppimisest.

Arstiabi ja teised abid

Blogilt tolmu maha pühkides selgus, et kaks kuud on lipsti mööda läinud.  On kaks võimalust, kas ei ole millestki kirjutada või ei ole tahtmist kirjutada. 

Jaanuari algul sain endalegi üllatuseks uhke nimega diagnoosi Lyme'i tõbi ehk maakeeli puukborrelioosi. 😨  Antibiootikumide ravi kestis ligi kolm nädalat. Seejärel taandusid need imelikud liigeste ja lihaste valud, peavalu ja pearinglus, külmatunne.

Jaanuari keskel muutus Seenevana parem käsi külmaks, pulssi ei olnud tunda, külm higi üle keha. Kutsusime kiirabi, mis viis ta Rakvere Haigla emo-sse. Seal turgutati teda  senikaua kuni olukord stabiliseerus (püüti trombi lahustada),  siis tõin kahvatu taadi koju tagasi. 

Ja kus siis sadas lund maha. See oli raske sulalumi. Sahk lükkas värava taha sellise hunniku, et andis laiali vedada. Platsi pidi lagedaks nügima, sest õhtul oli vaja autoga rahvamajja sõita.

’Kiviaed’ värava taga

19. jaanuaril toimus Kadrina Rahvamajas kohtumine Jaanus Lekiga,  kes töötab Rakveres IT-spetsaialistina ja on vabal ajal  taustanäitlejana esinenud mitmetes sarjades ja filmides.  Jaanus tutvustas oma raamatut ,,Extra elu. Taustanäitleja päevaraamat’’, rääkis põnevatest seikadest ja olukordadest, mis olid filmide tegemisel tekkinud. Filmimaailmas tähistabki ’extra’ taustanäitleja nimetust. Kohtumisel oli üles pandud mitmekülgne suupistelaud.

Seda lumepuru meil ikka jagub.  Küll on seda lükatud üle tee, küll on veeretatud teisele poole aeda, küll on vähemaks sulanud, siis jälle juurde sadanud.

Jaanuari lõpus tehti Seenevanale südameklapi asendamise operatsioon. See oli lahtine südameoperatsioon, kus roided lõigati läbi,  elutähtsate funktsioonide töötamise tagas kunstlik vereringe. Tavaliselt asendatakse kahjustunud südameklapp kunstklapiga. Seenevanal asendati kulunud klapid bioproteesiga, klapihõlmad on pärit päris sealt. Ei tea, kas porine kevad teeb nüüd südame eriti rõõmsaks😊.

Peremees oli haiglaravil kaks nädalat, nüüdseks taastub vaikselt kodus. Operatsiooni järgselt on oluline ravimite võtmine vere vedeldamiseks, valu leevendamiseks, südame töö parandamiseks. Kord nädalas peab käima verehüübivuse kontrollis perearstikeskuses. Operatsiooni käigus ei ole saarlase huumorimeel kahjustusi saanud. Küsisin kaasalt, kuidas operatsioon möödus, kuidas ta end tunneb.

,,Oh, mis seal ikka. Lõikasid lahti, vaatasid, mis on, keevitasid selle seaklapi südame külge kinni, siis nuputasid ja vaatasid, et  kõik õiges järjekorras tagasi saaks. Kirurg vaatas laua üle, et midagi ripakile ei jääks ja õmblesid uuesti kinni’’. Ma küsisin, et kuidas roided kinnitati. ,,Noh, need lasti klambripüssiga rinnaku külge kinni. Nahk hakkas pika opi järel juba kokku kuivama, siis natuke niisutasid seda ja tõmbasid kotinõelaga kokku. Ühe juhtme jätsid igaks juhuks  välja, et kui vaja, saavad sutsaka elektriga anda’’. Ma polnud sellisest asjast nagu bioprotees kuulnudki. Püüdsin teada saada, et kuidas ta teab, et see on sea südamest.  Saarlasele kohaselt, vastas mees, et mis seal teada on, järgmisel päeval pakuti sülti süüa. Mees kiitles sõpradele, et tal on vend Rakvere lihakas tööl olnud, seega sai tutvuse poolest noorema ja jõulisema sea välja valida. Klapid lihviti ühtlaselt õhukeseks, et sobiksid😊

Veebruari algul, kui taat veel haiglas oli, tulid poeg ja pojapoeg maale appi küttepuid vedama. Trepil oli üks aste lahti tulnud, teine tahtis paigaldamist. Appi tulnud ’trepiabi’ kinnitas astmed paika.

Kuna vana peremees veetis aega haiglas, siis noored mehed  seadsid valvuri maja ette, et võõrad tülitama ei tuleks. Ega eriti ei tülitatudki, ainult üks abivajaja tahtis kümmet eurot laenata.  Postkast oli triiki valimislubadusi täis, varsti riigikogu valimised.

Kuna meil oli rasvapliiatseid vanematest lastelastest natuke järele jäänud, siis andsime  noormehele neid proovida. Ega need väga ei maitsenudki, kõlbasid rohkem joonistamiseks.

Laupäeval  oli saunaõhtu. Julge poisike sai esmakordselt leili võtta. Saunaahjul on  malmist klaasuks, millest  läbi kumav elav tuli tekitas põnnile elevust. Pärast sauna oli saunalistel magus uni. 

Veebruari keskel tõi väimees peremehe haiglast koju. Ega pikalt ei jutustanudki, haige läks magama ja väimees linna tagasi. Neid tablette, mida pidi eri aegadel võtma, oli päris palju.

Jaotuskarbid ravimitele

Kadrina raamatukogu filmiklubis näidati filmi ,,Kuulsuse narrid’’ . Filmi vaatamise ajal tekkis tunne, et ma ei mäleta E. Bornhöhe jutustusest ,,Kuulsuse narrid ’’ mitte muhvigi. Stsenarist Ott Kilusk oli filmi juurde keevitanud selliseid tegelasi, keda jutustuses ei olnud. Kaks vaimukangelast kirjanik Salomon Vesipruul ja leiutaja Jaan Tatikas olid äratuntavad. Surnud koera loopimine üle aia oli samuti tuttav stseen. Leiutaja Jaan Tatika sõnul oli tema ebaõnnestunud katsetes süüdi ainult üks mees. See on Newton, kes leiutas külgetõmbejõu😊

Tuli jälle üks tihe lumesadu. Oli mida rookida.

Tagaaia rada kanaputkani

Vabariigi aastapäevaks tulid Lõvisüdamed maale appi sauna- ja ahjupuid majja vedama, kelgutama, saunatama, lugema,

kuduma

saunaõhtuks õunapirukaid küpsetama

Veebruari viimasel päeval oli terviseparandamise sõit Tallinna. Ongi veebruar otsas, ootame kevadisi päikselisi päevi. Küll see tervis ka paraneb. Lootusrikas Seenevana ümiseb  ,, Apelsin,, laulusõnu ,,ära ütle, et ma olen vilets mees, ennast õrnalt lõikan, oma sisemise ilu Sulle toon. Nii see elu päevast päeva läeb...,,

Varblased kädistavad põõsastes nii valjult, et oma mõtteidki ei kuule, tihastel on vaidlus sitsikleidi üle. Rähnid on nii härga täis, et taovad kevadeks kuuseheki pilbasteks.

 Meie lõunasöögi ajal lendas üks kulliline, vist hiireviu, lindude söögimaja katusele varblasi jahtima.😮 Lahkus tühjade küünistega, küll ta saab oma lõunasöögi mujalt kätte.

Apteeker Melchior film

 Ajaloolist seiklusfilmi pole Eestis mitu aastakümmet tehtud. ,,Viimne reliikvia’’ oligi viimane. Raamatuid Melchiorist ei ole lugenud, seega ei oska filmi raamatutega võrrelda.

,,Apteeker Melchior’’, režissöör: Elmo Nüganen, stsenaristid: Indrek Hargla, Olle Mirme, Elmo Nüganen

2021.a. valminud Eesti film esilinastus 2022. a aprillis. Film põhineb Indrek Hargla romaanisarja ,,Apteeker Melchior'' esimesel osal ,,Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus''. Sissejuhatav uhke 15.sajandi alguse panoraamkaader Tallinnast oli arvutigraafika abil loodud, see andis ettekujutuse keskaegsest Tallinnast. Filmis olid Tallinna Pika jala tänav ja Kuressaare linnus küll päris lähestikku. Kuressaare linnuse langevõre, mis taastati kohalike ehitusmeistrite abiga, töötab tänase päevani. Käib tihe linnaelu, sigin-sagin, pidev linnaelanike liikumine, kuked-kanad, rotid. Lühidalt tegevuse sisu. Salapärastel asjaoludel saabub Tallinna  Gotlandi piraadid alistanud ordurüütel Clingestain. 

Ordurüütlit Clingestaini mängib  Tapa Gümnaasiumi vilistlane Siim Kelner😊 

(Foto Jan Viljus)

Oma õpilase nägemine suurel ekraanil kohe filmi alguses oli omamoodi rõõmus üllatus. Läänemere piraatidest vabastanud ordurüütel mõrvatakse kahtlaste asjaolude tõttu. Kadunud on ka kuldkett, mille ta oli just ostnud. Kohtufoogt Wenzel Dorn (Alo Kõrve) paneb kuritegu uurima sõbra apteeker Melchior Wakensteda (Märten Metsaviir).

Melchior( Märten Metsaviir) kohtufoogt (Alo Kõrve)

 Noor detektiiv, kes sai hüüdnimeks  verekoer, avastas, et ordurüütel otsis ’Tallinna vangi’, mille jäljed viivad dominiiklaste kloostrisse, Toompea ordulinnusesse. Omamoodi segaduse suudab tekitada apteekri sõber Kilian (Franz Malmstein). Dorni saamatus ei vii mõrvade lahendamiseni, noore apteekri nutikus aitab jõuda tõeni. Liivimaa Rüütliordu juhil, jõulisel komtuuril Spanheimil (Marko Matvere) on oma  huvid tõe välja selgitamisel. Mustpeade olderman Freisinck (Andero Ermel) joob Mustpeade saalis õllemaitsmise õhtul, kus küll oli värvikaid nägusid ja tegelasi, 'mürgitatud’ õllekannu tühjaks.  Ja apteekri õpilane Gerke (Maarja Johanna Mägi) ei olegi see, kes ta alguses paistab. 

Filmis on veriseid õudust tekitavaid kaadreid. Hoidsin vahepeal käe osaliselt näo ees kui veretöid väga lähedalt näidati. Uhh! Mõni koht tõmbas jällegi suu muigele. Kinost lahkudes jäid mõned stseenid kummitama. Oli põnevust pakkuv filmiõhtu. Loodame, et teine ja kolmas film jätkavad sama suunda! 

Minge kinno!

Soo

 Rakvere kinoteatris oli reedel, 18. veebruaril, filmi ,,Soo" esilinastus. Ukse taga lookles pikk järjekord. Välisukse juures kontrolliti COVID tõendit koos isikut tõendava dokumendiga ja saali sissepääsu juures vaadati üle pileteid. Saal oli väljamüüdud, filmi oli tulnud vaatama nii noored kui vanad. Film sai valmis juba eelmisel aastal, aga esilinastust on piirangute ja koroona tõttu mitu korda edasi lükatud. Meiegi pole pikka aega kinno jõudnud samadel põhjustel.  Raamatut ei ole lugenud, seega puudus igasugune eelarvamus. Filmi ,,Soo" režissöör on Ergo Kuld ja stsenarist Martin Algus. ,,Talve’’ oli samuti nende koostöö. Oskar Lutsu samanimelisel jutustusel põhinev  filmi tegevus on viidud 1917. aastasse kui kestis I Maailmasõda ja Venemaal algas revolutsioon. Raamat ilmus tegelikult 1914.a. Noor kunstnik Toomas (Franz Malmstein) tuleb venna sootallu, et sõjast saadud deemonitest vabaneda. Algaja joonistaja oskab end igasse intriigi sisse mässida.

,,Soo’’ näitab Kakerdaja raba ja Mukri raba looduslikku ilu

Filmis on kõike: armastust, seksivärki, paljast naist, müstikat ja kriminaalsust, uduses soos ekslemist, kirvega tagaajamist, püssiga tulistamist, noaga vehklemist, noore tütarlapse ahistamist jne. Seda actionit toetas filmi muusika, mis kohati mõjus hüpnotiseerivalt. Heliloojaks on Mick Pedaja. 

 Peaosas on Franz Malmstein, kes on iga filmiga üha paremaks muutunud. Esimese ehmatusega vaatasin, et noor  Tali on ,,Talve’’ filmist siia otse üle tulnud. ,,Soo’’ filmis tundub Toomas alguses kerglane kunstnik, aga mida edasi hakkavad sündmused teravnema, seda südikamaks muutub tegelane. Meeldejääv oli noor näitleja Hanna-Ly Aavik salapärase Metskassi rollis. Veel näitlejatest. Pool filmi mõtlesin, kus mul on meelde jäänud pikkade blondide lokkis juustega ligi kahemeetrine näitleja Martin Kork, kes mängis nii usutavalt vägivaldset Madjakut. Ma ei ole teda kuskil teatris ega filmis varem näinud. Kodus otsisin netist ja siis tuli tuttav see fakt, et tema oligi see noormees, kes läbis sõjaväeteenistuse pika blondi patsiga. Meie, Rakvere teatri,  näitleja Märten Matsu mängis lihtsameelset Jannut, kes  oli natuke sarnane Jussiga  ,,Tõe ja õiguse’’ filmist. Sootalus elava  ebakindla ja ara venna osatäitja oli Helgur Rosenthal. Vaimsest kokku kukkumisest äratab teda võitlus oma vennaga.  Metskassi ema Epp Eespäev ja joodik Jakup Indrek Taalma lihtsalt ongi sellised. Nagu päriselt! Lesestunud mõisaprouat, oopiumisõltlast mängis ehedalt Grete Kuld, kes pidi läbima tiheda koduse castingu nagu ta ise on öelnud. Mõisaproua lehvib Palmse mõisa härrastemaja tagakülje treppidel.

Kui ,,Talve,, filmis  olid naljad tuttavamad ja armastuse teema peamine, siis selles filmis oli mitu põnevat liini ja pinget jätkus lõpuni.

Huvitav ja elamust pakkuv rahvalik põnevik. Minge kinno!

Jälle Saaremaal

 Kuna uued koroonapiiranguid olid arutlusele tulemas ja hooldekodud piiravad külastamist, siis tuli otsus oktoobri keskel Saaremaale ema vaatama minna. Külastamine on lubatud vastavalt külastuskorrale. Etteteatamisega, COVID-tõendi esitamisega, maski kandmisega, käte hügieenist kinni pidamisega.

Kadrinast saab Tallinna mugavalt ja kiiresti rongiga. Aga. Seoses Balti jaama laiendustöödega sõidavad rongid, kas Ülemisteni või Kitsekülani, sealt edasi viiakse reisijad bussidega Balti jaama. Mõned rongid sõidavad lõppjaama-Balti jaama. Nii tuligi Ülemistes rongist väljuda, liini nr. 4 trammiga Tallinna bussijaama sõita. 

Tramm nr 4

Tallinna ja Kuressaare vahel on tihe bussiliiklus, bussisõit on mugav, enamus busse on varustatud Wifiga. Vend tuli Kuressaares bussi vastu ja õhtu veetsime tema juures soojas ja sõbralikus õhkkonnas, kus oli muhedaid meenutusi ja naeru. Vend tegi ahjukala ja tema silmarõõm küpsetas imemaitsva Brita beseerulli.

Teise päeva päike tõusis säravana, päevaks oli plaanitud ema külastus. Ema toodi voodiga puhkeruumi. Vennaga tuletasime talle meelde, kes me oleme ja miks tulime. Osa lapsi ja lapselapsi tundis memm pildi järgi ära, aga rääkimine oli väga vaevaline. Vanainimest sellises olukorras vaadates tahtis haledus võimust võtta. Tulime vaikselt ära ja lootsime, et see ei jääks viimaseks kohtumiseks. Aripäeval läksid tööinimesed oma ameti peale, aga  pensionär võis Kuressaare linna peal ringi  luusida. Alustasin Kuressaare südalinnas asuva külastuskeskuse Thule Koda alternatiivajaloo muuseumiga.

Film,,Phytease seiklused Thulemaale’’

Ekspo saalis näidati filmi kreeka astronoomi ja geograafi Phytease teekonnast maailma lõppu Ulthima Thule saarele.

Lennart Meri osatäitja Egon Nuter

 Lennart Meri väitis raamatus,,Hõbevalge’’, et Ulthima Thule on Saaremaa, kuhu 4 saj e.m.a.  jõudis maadeuurija Phyteas. 

Pytheas

Ühes saalis on müütilised elukad eri maadest. Nukufilmi valmistatud.

Hippogriff

Kotka pea ning tiibadega ja hobuse kehaga olend. On Kreeka jumala Apolloni sümbol.

Selkie

Müütiline olend, kes suudab hülgenaha seljast võtta ja inimeseks muutuda. 

Müütiline olend

Fachen

Hiiglaslik koletis keset nägu asetseva ühe silmaga. Ühe käe ja jalaga, hirmuäratav ja õel.

Kõverpeeglid. No ei saanud poseerimata mööda minna.

Tahaks olla

Aus tõde

Hubases 42 kohaga Kaali kinosaalis sai privaatselt nautida filmi ,,Sandra saab tööd’’

Füüsikadoktor kaotab töö. Uue töö leidmine ei ole väga lihtne. Sellise hariduse ja spetsiifilise erialaga naisterahvale pole vastavat tööd pakkuda. Tööintervjuud, uued situatsioonid, rahalised probleemid, tütre kasvatamine kõik kuhjub kokku. Sandra avastab end silmakirjalikust maailmast. Kuidagi tuleb ennast leida ja jääda iseendaks. Näitleja Mari Abel teeb väga hea rolli natuke eluvõõra, raskesti kohaneva füüsikadoktori rollis.

Kuressaare keskväljakule on üles seatud merekonteiner, mille rändnäitus ,,Tähelepanu! 1991! Start!’’ püüab vaatajateni tuua eesti rahva ootused ja lootused. Kui palju 1991.a. loodetust on 30 aastat hiljem täitunud? Üleliidulised ettevõtted lõpetasid tegevuse, kadusid piiritsoonid, avati suletud linnad, põllumajandus reformiti, kaotati plaanimajandus jne.

Näitus

Tulumaks on kolmekümne aasta jooksul kahanenud. Ajalaboris mõõdeti tulumaksu suurust  kolbides oleva vedelikuga.

1993.a. oli tulumaks 26%, 2007.a. oli tulumaks 22%

Tänapäeval 20%.

Keskväljaku purskkaevud töötasid veel.

Purskkaev kesklinnas

Restoran Vaekoda Pub asub hoones, kus kunagi asusid täpselt tembeldatud kaalud. Kõik ikka selleks, et kauplemine aus oleks. Seekord pakuti seal ausat kanafileed kartulilootsikutega.

Kuressaare keskväljaku renoveerimine ei läinud päris nii nagu algselt plaanitud oli.  Nüüd, oktoobris, vahetati tänavakive siin- ja sealpool. Kohalikud valgustasid: ,, See oo nigu tuhli kasvatus, kevadel pannasse, sügisel veetasse.’’

Raamatupoes veetsin mõnusalt aega. ,,Kus laulavad langustid’’ sai saatuslikuks ostuks. Kasutasin ära iga vaba hetke, et raamatut lugeda.😊 Raamat räägib ühest noorest tüdrukust Kyast, ema läheb tema juurest ära, õed-vennad lahkuvad kodust ja joodikust isa jätab ta maha. Kuidagi saab hakkaja tüdruk hakkama, kasvab suureks, kogeb esimest armastust, saab suurepäraseks loodusteadlaseks. Põnevust jagus raamatu ootamatu lõpuni.

Õhtul võttis Seenevana vend mind auto peale ja sõitsime maale. Räimaste kalmistul süütasime küünlad vanemate haual. Sõit jätkus Räimaste - Iilaste metsateid pidi Tõlluste suunas.

Sõiduk rappus ja värises, sest õiget teed seal küll ei olnud. Tuli kramplikult kinni hoida, et sõidu pealt maha ei pudeneks. Miskipärast tuli meelde film ,,Viimne reliikvia’’ kus nunn Ursula viis küünlaid pühade õdede jaoks. Küünaldega vanker rappus ja hüppas kui junkrute eest põgeneti.

Pikk vend oli  kasutatud Stiga raideri Pärnust ära toonud. Sellega saab sõita aia kõige väiksematesse nurkadesse, niita muru kõige keerukamate takistuste ümber. 

Perepoeg Uku rooli keeramas

Pärnumaa mehed on lühikeste jalgadega. Pedaali külge olid kinnitatud puidust klotsid. Kui müüjad kahemeetrist ostjat nägid, siis maigutasid ja hoiatasid: ,,Ei hakka siin midagi ütlema!’’ Tõlluste perenaine valmistas kosutava õhtusöögi, mekutasime veini, arutasime maailmaasju ja jagasin rõõmu uuest ilmakodanikust. Neljandat põlve nime edasikandja on sündinud! Ka venna poisid saavad meesliini pidi nime pärandada. Sugupuud jälgitakse tavaliselt meesliini pidi. 

Hommikul vara oli äratus ja pool kaheksa startisime linna poole. Perenaine mahutas pikad mehed-poisid-naised sõiduautosse. Täpselt nii nagu mahutatakse viis elevanti autosse. Kaks ette ja kaks taha. Üks väike nende vahele. Kõigepealt jõudis töökohale perepea, seejärel tänavu kooliteed alustanud pesamuna, siis Saaremaa riigigümnaasiumi abiturient. 

 Aasta puitehitis 2021 nominent Saaremaa Gümnaasium

Hommik oli vihmane ja uimane. Uus raamat oli just sobivaks kaaslaseks. Kui tuli uni, püüdis  venna kass  end tekina sobitada.

Lõunaks tulid külla kaks armast last. Kaheaastane ja kolmenädalane tüdruk koos emaga muidugi. Kohvitasime, vestlesime ja arutlesime lastekasvatuse ja peresuhete teemal, olime rõõmsad edusammude üle. Kui lahkumisel kallistasime, siis väike tüdruk oli mind omaks võtnud ja kallistas kahe käega ümber jala kinni hoides. Selline  vigurvänt.😊

Õhtuks olime vennaga kutsutud Pärsamale pidulikule õhtusöögile.  Enne õhtusööki ja päikeseloojangut tegime kiire ringkäigu hoovis. Venna kaaslane on nii töökas ja käbe, et kui mingi hädaline töö jääb tegemata, siis oleks nagu üleilmne veeuputus või mõni suurem torm ootamas. Aias olid hekid- puud pügatud, lehed riisutud, muru niidetud, püsikute pealsed lõigatud, kasvuhoone korrastatud. Kõik sügistööd tehtud, ikka leidis aednik, et kõik pole nii nagu peaks. 

Perenaine korraldas meeldejääva ja maitseküllase kolmekäigulise õhtusöögi oma kodus.

Viimased ettevalmistused

 Eelroaks pakuti sügiseselt hõrku kõrvitsapüreesuppi, millele sai täiendusena lisada seemneid. Pearoaks oli paneeritud kanafilee köögiviljadega, lisandiks värske salat rukolaga. Magustoiduks jäätis värskete vaarikate ja mustikatega,  šokolaadimuffiniga. Kohvi pakuti koos magustoiduga. Laud oli kaetud ilusate lauanõude ja värskete lilledega, laual põles küünal. Perenaine ise oli küll natuke ähmis, aga aega-ajalt on tore jagada einet oma lähedaste ja sõpradega. 

Üks kirjutamata reegel kehtib alkohoolsete jookide kohta. Tavaliselt toovad külalised selle ise. Meie võtsime kaasa valge veini, mida söögilauas pakuti.

 Lahke võõrustaja juures tundsime end hästi, selline õhtusöök koos hubase keskkonnaga on kosutav ja vajalik. Suur tänu!

Oli arutelu õpetajate positsioonist laste ja  lastevanemate silmis. Õpetajatega on kõik kokku puutunud, seega on igaühel kujunenud oma arvamus kuidas hinnata pedagoogide töö ja vastutuse tähtsust.

Oligi aeg tagasiteele asuda. Minipuhkus Saaremaal lõppenud. Tagasi sõitsin Lux Express bussiga. Kolm ja pool tundi sai filmi otsida ja vaadata.

Mingi ulmefilm, vaatasin sellist, millel eestikeelsed subtiitrid

Mõned tähelepanekud Saaremaal ringi sõites😉

Praami peal tuletati meelde

Suunaviit, mis juhatab kohale

Tormiga liiguvad nõiad ringi

Külas on küll hea olla, aga oma kodus kõige parem. Algab rahulik sügistalvine periood, kus soojas toas sokki kududa on täitsa okei. 😊