Meistrite liiga

Ei tea, kas on see aja märk või vanusest tingitud, aga viimased etendused, mida oleme vaatamas käinud on Urmas Lennuki hoolivusest ja armastusest kirjutatud näidendid. Tartus Sadamateatris Vanemuise etendus ,,Meie oma tõde, meie oma õigus’’, Rakvere Teatris ,,Paunvere poiste igavene kevade’’ ja viimati 4. veebruaril Viljandi Ugala etendus ,,Meistrite liiga’’ Haljala rahvamajas.

,,Meistrite liiga’’ on kirjutatud Ugala teatri näitlejatele Luule Komissarovile ja Peeter Jürgensile, kes mängivad näitlejatest abielupaari Marta ja Julius Noormetsa.  ,,Meistrite liigas’’ mängivad nad viiendat korda abikaasasid, seega tunnevad teineteist laval hästi. Marta teab täpselt, kuidas asjad käivad. Vahel tahtlikult, vahel kogemata teeb Juliusele liiga, nt jättes mehe rõdule külmetama. Teleka puldi jagamine on eluliselt tähtis kui näidatakse Liverpooli mängu. Lavastuses kandis Luule Komissarov oma isiklikku Liverpooli kirjadega dressipluusi. Omavaheline tögamine ja aasimine oli pigem sõbralik nokkiv kui tige ärapanemine. Mulle meeldis, et naljad ei olnud allapoole vööd. Omavahelistes suhetes ei urgitsetud vanade pattude kallal, ei süüdistatud üksteist, ei tänitatud vihahoos lendu lastud sõnade üle, ei nutetud taga noorusaegu. Lennuki näidendis on tunda sooja hoolivust ja tähelepanu oma kaaslase suhtes.

 Etenduses ütleb 76aastane näitlejanna, et parimatel päevadel tunneb end 50aastasena. Vitaalne ja energiline Marta jõuab tütre suhteid lahata, lohutada, oma jalkafännidest sõbrannadega kohvikus jalgpalli vaatamas käia ja raha eest ennustada mängu võitjat. Kõik oleks ideaalne kui ainult see vilemees poleks...  teadagi... raha jälle läinud. Eks sellest tekkisid väikesed sõnelused vanapaari vahel.

Kui suhe teravamaks kiskus, siis oskas Marta järgi anda. Julius ootas terve päeva, millal Marta jälle mingi tögamisega hakkama saab. Kui Julius kiirustas oma küüliku kostüümis etendusele, siis kaasa plahvatas:,, Muidugi pead sa kiirustama, nad panevad varsti puuri uksed lukku, siis sa ei pääse kuhugi.’’ Oh, kuidas Julius rõõmustas :,,Jeh,  lõpuks tuli ära see oodatud nöökamine’’.

Kaua koos elanud paarid tunnevad hästi  teineteise emotsioone, tundeid, tervislikku olukorda. Noored kobavad suhte alguses üksteist, püüavad küsida, selgusele jõuda mida teine soovib. Vanapaar, et põnevust kruvida, ei küsi otse, vaid vihjamisi. Kui Juulius istub tumedas ülikonnas küünlavalgel,  siis imestab Marta: ,,Keegi on surnud või?’’ Küsija hääletoonist on aru saada, et ta seda tõsiselt ei mõtle. Samuti on mehe pidulikust olekust, laua katmisest aimata, et ta ootab midagi tähtsat, temale olulist.

Meie vaatajatena oleme natuke nooremad kui näidendi peategelased. Teleka ja puldi jagamist vormelisõidu ajal on ette tulnud. Heatahtlik nääklemine oli äratuntav, üksteise meeleolu tabamine samuti tuttav.
Haljala rahvamaja suur saal on nagu amfiteater korraliku lavaga. Pehmed punased toolid. Meie istusime esireas, nägime lähedalt Peetri igat näogrimassi ja Luule kavalat  sädet silmis. Seal ees istudes oli selline tunne nagu oleksime Urmas Lennuki fännklubist. Ootame Urmase tulekut, et saaksime oma kohalolekust lehvitusega märku anda:) Publik oli enamus 50+vanuses, naeris kaasa sõnamängudele. Lavastus lõpeb  Marta sõnadega, et  armastust ei tohi karta.  Seda mõtet toetab meie endi elukogemus.❤