Kultuurilinnas Tartus tuleb võimaluse korral ka teatris käia. Meestele meeldib vahelduseks Rakvere primadonnadele näha ka teiste teatrite naisnäitlejaid.
Seekord valisime vaatamiseks eesti algupärase näidendi Tiit Palu ,,Tere, kallis!’’ Mängisid Maria ja Robert Annus, Katrin Pärn ja Karol Kuntsel. Näidend algab Robert Annuse tegelase Peetri küsimusega:,,Kas te mäletate oma esimest armastust?’’ Saalist vastas tugev meeshääl: ,,Ei mäleta’’. Jahmatasin, et ega see pole mingi stand-up komöödia. Näitleja rääkis rahulikult oma unistustest ja armastusest edasi.
Tegevus toimub abielupaari: pehmete diivanite müügimehe Viktori (Karol Kuntsel) ja tema emakeele õpetajana töötava abikaasa Pille (Maria Annus) kodus. Abielurutiin. Õpetaja tuleb kotitäie kirjanditega koju, mida on vaja parandada ja hinnata.
Oma kooliõpetaja karjääris kuuenda klassi klassijuhatajana sain tõelise karastuse. Ei olnud ühtegi päeva, kus nendega midagi ei juhtunud, alates päästeõppusest lõpetades matkapäevaga. Seepärast olid lavalt kuuldud koolilaste vimkad tuttavad ja tekitasid rõõmsa äratundmise kahina. ,,Ja kui on kooli kokkutulek, siiis tuletatakse meelde ikka neid õpetajaid, kelle tunnis sai pulli,’’ ütles õpetaja Pille.
Ootamatult tulevad külla Viktori õde Sirje (Katrin Pärn) ja temaga just tutvunud Peeter (Robert Annus). Sirjest õhkub rõõmu ja helgust. Ta on õnnelik. Emakeele õpetajana määrab Pille lauseliikmeid. Lause- ma olen õnnelik. Pedagoog väljendub rutiinselt, et sõna õnnelik on lihtsalt öeldistäide.
Näidendi läbiv teema on mälestuste subjektiivsus. Inimese mälu on selektiivne, me mäletame asju erinevalt. Olenevalt situatsioonist, meeleolust, vanusest jäädvustame sündmusi erinevalt. See, mis tundus vennale maadlusena, see oli õele kallistus, embamine. Abielupaari mälestuste dialoog areneb laheda absurdini.
Lapsepõlvefotol on õde-vend naeratavatena. Kuhu on jäänud naeratus täiskasvanuna?
Pille väljendab end lauseliikmeid määrates. Ta küsib Sirjelt, kas tal on neljatäheline, ühesilbiline, kolmandas vältes haigus. Sirje ülestunnistus lõikas teravalt, väga teravalt. Liiga lähedalt ja üsna hiljuti head tuttavat tabanud haigus tõi klombi kurku. Sirje oma õndsa naeratuse, lehviva kleidi ja paljasjalgsena ei lasknud end heidutada. Rõõmu tuleb tunda praegusest hetkest, ilusast ilmast, lähedastest, kaela sadanud tutvusest.
Peeter räägib oma loo ümbermaailmareisist purjekal. Nüüd lähevad kujutlused, mälestused, fantaasiamäng segamini reaalsusega. Tuule suund on nord, nüüd on sinu kord😊.Ei saagi aru, kas Peeter päriselt ka purjekaga sõitis.
Ometi tekib Viktoril usalduslik ja vaimustuv suhe rännumehega. Talle tuleb meelde oma armastus. Peeter õpetab, et naised armastavad kõrvadega. Saal tehakse pimedaks ja siis kostubki: ,,Tere, kallis!’’ Nii vähe ongi õnnetundeks vaja.
Näidendi lavastajal on õigus, elu ongi imeline.
Vaheajal kuuldud dialoog kahe kaitseväelase vahel.
Esimene: ,,Kas sa ei taha karjääri teha, kõrgemat auastet saada?’’
Teine: ,, Ei, ma ei taha suuremat vastutust. Mulle meeldib minu praegune töö noortega.’’
Esimene: ,,Kas sa ei unista uuest autost, majast aiaga?’’
Teine: ,,Mul on vormiriietus, soe söök laual, katus peakohal. Ma saan ennast täiendada, õppustel käia. Mul on kõike küllaldaselt.’’
Õnnelik inimene😊
Tegevus toimub abielupaari: pehmete diivanite müügimehe Viktori (Karol Kuntsel) ja tema emakeele õpetajana töötava abikaasa Pille (Maria Annus) kodus. Abielurutiin. Õpetaja tuleb kotitäie kirjanditega koju, mida on vaja parandada ja hinnata.
Viktor ja Pille
Oma kooliõpetaja karjääris kuuenda klassi klassijuhatajana sain tõelise karastuse. Ei olnud ühtegi päeva, kus nendega midagi ei juhtunud, alates päästeõppusest lõpetades matkapäevaga. Seepärast olid lavalt kuuldud koolilaste vimkad tuttavad ja tekitasid rõõmsa äratundmise kahina. ,,Ja kui on kooli kokkutulek, siiis tuletatakse meelde ikka neid õpetajaid, kelle tunnis sai pulli,’’ ütles õpetaja Pille.
Katrin Pärn
Ootamatult tulevad külla Viktori õde Sirje (Katrin Pärn) ja temaga just tutvunud Peeter (Robert Annus). Sirjest õhkub rõõmu ja helgust. Ta on õnnelik. Emakeele õpetajana määrab Pille lauseliikmeid. Lause- ma olen õnnelik. Pedagoog väljendub rutiinselt, et sõna õnnelik on lihtsalt öeldistäide.
Näidendi läbiv teema on mälestuste subjektiivsus. Inimese mälu on selektiivne, me mäletame asju erinevalt. Olenevalt situatsioonist, meeleolust, vanusest jäädvustame sündmusi erinevalt. See, mis tundus vennale maadlusena, see oli õele kallistus, embamine. Abielupaari mälestuste dialoog areneb laheda absurdini.
Õpetaja Pille loeb õpilase kirjandit ,,Kes kannatab, see kaua elab.’’
Lapsepõlvefotol on õde-vend naeratavatena. Kuhu on jäänud naeratus täiskasvanuna?
Pille väljendab end lauseliikmeid määrates. Ta küsib Sirjelt, kas tal on neljatäheline, ühesilbiline, kolmandas vältes haigus. Sirje ülestunnistus lõikas teravalt, väga teravalt. Liiga lähedalt ja üsna hiljuti head tuttavat tabanud haigus tõi klombi kurku. Sirje oma õndsa naeratuse, lehviva kleidi ja paljasjalgsena ei lasknud end heidutada. Rõõmu tuleb tunda praegusest hetkest, ilusast ilmast, lähedastest, kaela sadanud tutvusest.
Peeter räägib oma loo ümbermaailmareisist purjekal. Nüüd lähevad kujutlused, mälestused, fantaasiamäng segamini reaalsusega. Tuule suund on nord, nüüd on sinu kord😊.Ei saagi aru, kas Peeter päriselt ka purjekaga sõitis.
Ometi tekib Viktoril usalduslik ja vaimustuv suhe rännumehega. Talle tuleb meelde oma armastus. Peeter õpetab, et naised armastavad kõrvadega. Saal tehakse pimedaks ja siis kostubki: ,,Tere, kallis!’’ Nii vähe ongi õnnetundeks vaja.
Näidendi lavastajal on õigus, elu ongi imeline.
Vaheajal kuuldud dialoog kahe kaitseväelase vahel.
Esimene: ,,Kas sa ei taha karjääri teha, kõrgemat auastet saada?’’
Teine: ,, Ei, ma ei taha suuremat vastutust. Mulle meeldib minu praegune töö noortega.’’
Esimene: ,,Kas sa ei unista uuest autost, majast aiaga?’’
Teine: ,,Mul on vormiriietus, soe söök laual, katus peakohal. Ma saan ennast täiendada, õppustel käia. Mul on kõike küllaldaselt.’’
Õnnelik inimene😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar