Sibulatee on Peipsi järve ääres looklev tee, kus elavad eestlased ja venelased ja kus kohtuvad kolm kultuuri. Peipsi kallastel elavatel vanausulistel on vanad traditsioonid au sees. Varnja, Kasepää, Kolkja on ridakülad, kuhu reisifirma Rändtigu meid sõidutas.
Esimene peatus oli Mustvee Püha Nikolai apostliku-õigeusu kiriku juures. Ladina risti kujulise põhiplaaniga kolmeosaline hoone. Lääne eeskojal on neljatahuline kellatorn, idas nelinurkne altariruum ja ülal väike sibulakuppel. Sees juugendstiilis lae-ja seinamaalingud 19. saj.
Peipsimaa muuseum
Järgmisena külastasime Peipsimaa muuseumi Peipsi järve kaldal, endises Tiheda koolimajas. Kohalik giid tutvustas vanausuliste elu-olu, köögikultuuri, kombestikku, kirikukultuuri. Vanausulised ei taha majja võõraid lubada, veranda ukseni võib tulla. Uksest paremal on veenõu käte pesemiseks, vasakul nurgas väike altar.
Teevett keedetakse samovaris, igaüks joob oma tassist. Külalisele antakse klaas, naabrid võtavad oma tassi kaasa kui külla tulevad. Tänase olukorra kontekstis on see hea harjumus, sest nii kätepesu kui oma tass vähendavad haiguste levikut. Pearätikut kantakse nii, et sõlme ei tehta lõua alla, vaid kinnitatakse alt poolt haaknõela või prossiga. Vanausulised ei suitseta, vannu ega joo end purju, ainult pühade ajal võtavad oma tehtud napsu. Üks selline on ilusa punase värvusega kalagaani nastoika, mis on tedremaranajuure tinktuur ja mida vanausuliste rahvapärimuse järgi kasutati saja haiguse puhul. Põrandaid katavad heledates toonides kaltsuvaibad ja neid on mitu komplekti.
Altar
Pühakojas on vanausulised musta värvi kirikuriietuses e sarafanis
Vanausuliste palvehelmed, nahast lestovka, koosneb väikestest tihedalt kokku rullitud riiderullidest ja neljast kolmnurksest labast.
Peipsimaa muuseumi ruumides on ikoonimaalija Pimen Sofronovi elulugu ja töid tutvustav väljapanek. Ta oli Eesti ainsa ikoonikoolkonna rajaja Gavriil Frolovi õpilane 17 aastat. 1939.a. sai kutse Vatikani, kus maalis kiriku interjööri.
Kaasajal korraldatakse muuseumis ikoonimaalimise õpitubasid. Vanausuliste kohaselt ikoone ei müüda vaid pärandatakse või annetatakse kirikule. Ikoonid peavad olema ilusad, säravad, hoolitsetud.
Jõudsime Kallaste pangani.
Kallaste pank on Eesti suurim punakate liivakivide avamus, ligi 9 m kõrgune ja 1 km pikkune rannalõik. Alumises osas on lainetusega tekkinud koopad, ülaosas on liivakividesse uuristanud kaldapääsukesed oma pesad. Liivakivid on umbes 390 miljoni aasta vanused, sisaldavad tolleaegses meres elanud organismide kivistisi, hiiglaslike kalade ja vihtuimsete jäänuseid.
Reisi põhirõhk oli Sibulatee puhvetitel. Kuna ma olen orienteerumises pehme käpp, siis haarasin jooksu pealt Jõgeva maakonna kaardi, et järge pidada, kus käisime ja mis ees ootab.
Algus oli paljutõotav Kallaste-Alatskivi-Kolkja-Kasepää ...... ja siis sai kaart otsa. Kus see Varnja siis on? Varnja on Sibulatee kõige viimane asustatud punkt ja asub hoopis Tartumaal. 12.septembril toimus Varnja küla jõhvika- ja sibulalaat. Mõlemat oli täpselt vaja.
Vennale sibulaid valimas
Bussis sõites lõime 60+ ajalehe lahti ja seal oli kaks lehekülge retsepte jõhvikatest.
Lumised jõhvikad
●5dl jõhvikaid
●1munavalge
●5dl tuhksuhkrut
Munavalge kloppida kergelt vahule. Kallata jõhvikad ja munavalge madalale taldrikule, veeretada jõhvikaid munavalge segus. Küpsetuspaberile puistata tuhksuhkur, sellele munavalgesegulised jõhvikad. Sõeluda peale veel tuhksuhkrut ja lasta kuivada. Veel kord katta tuhksuhkruga, laduda eraldatud kihtidena karpi. Süüa kommi asemel😊
Kuskilt õuest kostis mustlasmuusikat.
Sõites mööda Varnja pikka külatänavat, tõmbas bussijuht kõhu sisse ja põsed lohku, et autode vahelt läbi manööverdada. Vastusõitev bussijuht matsutas pirukat süüa, roolis ühe käega, jälgis peeglitest, kuidas külarahvas ammulisui sõidustiili imetles. Jõudsime õnnelikult Mesi Tare õuele.
Olen juba mõnda aega blogis mesitare.ee jälginud toimeka pere tegemisi. Kui tuli Sibulatee reisi pakkumine, siis salamisi lootsin, et giid valib ka Mesi Tare puhveti külastamise. Kohale jõudes oli tunne nagu läheks tuttavatele külla😊Menüüs oli angerjasupp, sibula- ja porgandipirukad, kissell vahukoorega, tee, kohv, kohv ja kodukali jpm.
Kohvikus istus naerusuine Vahur Afanasjev, kes on kirjutanud vanausuliste elu-olu lahkava saaga ,,Serafima ja Bogdan’’ Voronja galeriis on näitus ,,Kättemaks’’, mida Vahur kureerib.
Peremees jagas suure kulbiga suppi ja jooke, perenaine pirukaid ja magustoitu.
Jõudis vahepeal uue piruka ahju pista,
väga maitsev sibulapirukas sai hetkega otsa
Peremees hoidis samovaril silma peal.
Angerjasupp. Taldriku serval oli ilus soov. S novõm godom! 😄
Sõime kõhu täis, kiikasime Peipsi järve poole, kus paistsid Mesi tare paadimajad. Mesi tare usinad ja töökad noored on kogukonna tegevuse kaudu jõudsalt piirkonna tegevust arendanud, külaelu korraldanud. Jõudu ja jaksu neile oma tegemistes. Kõht sooja maitsvat suppi täis jätkasime puhvetite külastamist.
Kolkja külas peatusime Peipsimaa Külastuskeskuse õuel ja külastasime Tädi Šura kohvikut.
Peipsimaa külastuskeskus asub selles roosas vanausuliste elumajas Kolkja ridakülas.
Külastuskeskus püüab alles hoida Peipsimaa traditsioonilisi käsitööoskusi
Hoovi sisenedes oli uudistamist küllaga.
Vanausuliste kultuurist ja käsitööst ei teadnud varem kuigi palju. Vanausuliste taassünd algas Eesti taasiseseisvumisega. Viimasel kümnendil on vene rannakülade kultuuri laiemalt tutvustatud.
Mis on lubokk? Lubokk on enamasti puulõikelise klišeega trükitud ja käsitsi värvitud trükipilt, millel on selgitav värsivormis tekst.
Trükipress lubokkide trükkimiseks
Lubokk ,,Armastatud naine jääb eluks ajaks tütarlapseks’’
Kangaste sinetamisel ja trükkimisel on Kolkja külas pikk traditsioon. 19. saj töötas Väike-Kolkjas kangatrükkalite perekond Prostatov. Tehti sini-valgemustrilisi indigoga värvitud kangaid.
Algselt tegid puulõikelisi metallita trükipakke, tasapisi hakati vasktihvtidega trükipakke valmistama.
Trükipakk ja selle muster põllel
Külastuskeskuse keldrikorrusel asub sigurimuuseum, kus on 1896.a. ehitatud sigurikuivatusahi ja sigurikasvatusega seotud tööriistad. 19. saj teises pooles läks ka Eestis kohvijoomine moodi. Peipsimaal hakati sigurit kasvatama, et selle juurikast kohvi valmistada. Sigur ei sisalda kofeiini, on hoopis rahustava toimega.
Vasakul on sigurijuurte röstimise pannid e prennerid, paremal röstitud sigurijuurikate jahvatamise veskid-kohviveskid.
Harilik sigur on mitmeaastane ~1m kõrgune rohttaim helesiniste õitega. Taimel on jäme sammasjuur millel on harunenud risoom, mis pestakse, kuivatatakse, röstitakse, jahvatatakse ja lisatakse kohvisegule.
Käsitööpoes olid müügis kohalike käsitööna tehtud pakumustritega tehtud riidekottekotid, sallid, põlled, rätid, T-särgid jpm. Raamatud vanausuliste kommetest. Külastuskeskuses on lastele mõeldud maailm, mis on seotud lasteraamatuga räim Rääbust, kelle on loonud vanausuliste kunstnik ja kirjanik Pavel Varunin. Peipsimaa Külastuskeskuses on kaevatud kõrgpeenar, mis on saanud mõtte lasteraamatust.
Rääbu peenrakell
Sulka kasvu hoone ☺on kokku pandud vanadest akendest
Kui olime ringi jalutanud, siis puhkasime jalga tädi Šura kohvikus. Kustutasime janu ivan tšaiga ja ravisime end igaks sajaks juhuks kalagani napsuga. Õuh! Väsimus tõmbas kohe tagasi😊.
Üks puhvet mahtus veel meie reisiplaani.
Aljonuška puhvetis oli rikkalik koogivalik koos herilastega, erinevad pirukad ja supp. Kalapirukate pärast käis äge õngitsemine. Väikesed pirukad said otsa, ostsime ühe suure, mis oli juba pooleks lõigatud. Maitset see ei rikkunud.
Kalapirukas
Puvetite päev Sibulateel oli seekord läbi saamas. Me oleme tänulikud inimestele, kes avasid oma väravad ja lubasid meid koduõuele, pakkusid kohalikke hõrgutisi, tutvustasid kultuuri ja rõõmustasid meid külalislahkusega.
Mustvee lähedal suitsukalalett
Peipsi äärest tulime ikka suitsukalaga koju. Ostsime suitsutatud koha ja angerjat. Nii nagu saarlased uhkustavad-angerja roogu jäi meetrite viisi maha. 😉
Oli seiklusrikas päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar