Seenevana ja seenejaht

Seenevana on Saaremaalt pärit, teab ja tunneb seeni juba lapsepõlvest. Koos temaga olen minagi mõne seeneliigi enda jaoks avastanud.

Möödunud sajandi alguses saarlased ei söönud seeni. Kõiksugu legende ja lugusid liigub ringi. Saarlastel oli kala  igapäevane toiduaine, mis sinna metsa alla siis tuustima minna. Seente söömine pidi olema vene komme. Liikus jutt, et ühes külas elas Vanja, kes sõi seeni ja suri ära, arvati, et ilmselt seentest jne.

Norrakad ei pea seeni mitte millekski, rootslased tunnistavad ainult kukeseeni. Saaremaa on olnud pikka aega rootsi kultuuri mõjusfääris, võib olla on see põhjus, miks Saaremaal seeni ei söödud.
Kui Seenevana ema  noore neiuna Kuressaares vaibakudumise kunsti õppis, siis ta elas linnas ühe proua juures korteris. See vene proua õpetas teda tegema tatra- ja hirsiputru, valmistama seenetoite ja hoidistama seeni. Seega algteadmised seente tundmisest ja harjumuse nende söömisest sai Seenevana lapsepõlvest kaasa.
Mehe kodukoha lähedal on üks männitukk, mida kohalikud kutsusid karusaadu nõmmeks. Sealt käidigi kukeseeni, tatikaid  ja erinevaid pilvikuid korjamas.

 Puravikega tuli olla ettevaatlik, sest Saaremaal oli tamme-kivipuravikuga segane lugu. Kui seent koos valge viinaga süüa võis saada mürgistuse. No, aga mehed just marineeritud puravikke võtsidki sakuskaks. Seega igasugust puravikulist ei kiputud kohe näppima.
Igatahes on Seenevana harjunud  kõiksugu seeni metsast leidma ja koju tooma. Ajapikku on mindki koos lastega koolitanud metsas lahtiste silmadega ringi käima. Eks abielu alguses läks ikka suurem osa seeni ,puhastusse’. Juuru lähedal tööl käies leidis peremees šampinjonide kasvukoha. Korvi seentega asetas uhkelt lauale. Ma ikka väga kõhklesin ega see pole valge kärbseseen, nuusutasin, kas on köharohulõhnaline (aniisi), näppisin neid tumedaid eoslehti, otsisin kraed, katsusin, kas jalg on sile või ebemeline,  kupatasin ’igaks juhuks’ läbi. Ise ka ei uskunud, et julgesin neid süüa.

 Jänes näeb, et hunt sööb seeni. ,,Kuule , hunt, need on kärbseseened!’’ ,,A mul savi kelle seened on, mulle maitsevad’’ vastas hunt.

Kui Lääne-Virumaale kolisime, siis oskas seenehunt kohe motikaga lähemad metsad läbi kolistada. Mind võeti külgkorviga mootorrataga sõitmisel tasakaalu hoidmiseks kaasa. Esimesed seened, mis metsast koju tõin olid kukeseened, hiljem õppisin tundma torbikseeni.

Mükoloogid valisid 2017.a aastaseeneks kukeseene:)

Eestist on leitud kolm perekonna kukeseen (Cantharellus) liiki: kõigile tuntud harilik kukeseen (Cantharellus cibarius), harva esinev kahvatu kukeseen (C. pallens) ja meil väga haruldane ja looduskaitse all olev lilla (mustuv) kukeseen (C. melanoxeros).

Kukeseente sugulased on mustade trompetjate viljakehadega must torbikseen...

... kollakas-  või hallikaspruuni kübaraga kollakas kukeseen ja lehter kukeseen

Puravike määramisega väga kindel ei ole. Üldtunnustatud  seenekuninga hariliku kivipuraviku tunnen ära.

Kord oleme  seenemetsas  karujõmmi käpajälgedele sattunud. Ja kui siis teispool oja nägime auravat hunnikut, siis tundsin küll kuidas süda hirmust kurgu all tuksus.
Tuli meelde üks vana lugu. Sammub seeneline mööda metsa ja hüüab nii valjusti kui jaksab: ,,Auuu-auuu.’’ Talle tuleb karu vastu ja küsib: ,,Mis sa kisad?’’ ,,Eksisin ära, mõtlesin ehk keegi kuuleb’’, vastas mees. ,,Noh, mina kuulsin, kas nüüd hakkas kergem?’’

Mees-naine metsas seeni korjamas. Naine leiab ilusa suure seene:,,Kallis kas see on söögiseen?’’ ,,Jaa, seni kuni sina sellest midagi teinud pole.’’

Kaks seent metsas, puravik ja kärbseseen. Seeneline tuleb lähemale.  Puravik ütleb: ,,Ongi kõik, nüüd korjatakse ära ja siis pannile.’’ Kärbseseen vastu: ,,Igaühele oma, sind pannile, aga mulle jalaga.’’

Klient kelnerile: ,,Kelner minu seenesupis pole ühtegi seent.’’  Kelner vastu: ,,Kas Aleksandrikoogis  on mõni Aleksander?’’

Kord hiilgasin seenekotlettide valmistamisega, enda arvates michelini tärniga restorani tasemel. Seenevana sõi järjest mitu tükki ära ja andis hinnangu:,, Nagu Grossi kotletid ikka, liha maitset pole tunda.’’

,,Ei tea, kas metsas seeni juba on?’’ ,,On, küll. Ma helistasin haiglasse, sealt öeldi, et mürgistuste arv on tõusnud.’’

See on üks väga imelik mets. Algul kõndisin ja otsisin seeni, pärast leidsid  seened mind.

Tuleb mees, korv käes, nuga peos. Puravik hirmunult: ,,Jälle, pagan, hakkab see kõrilõikamine.’’

Siinkandis on rohkelt riisikaid. Algusaegadel tundsin ainult kase- ja männiriisikaid.

Üle paarikümne aasta tagasi tuli Seenevana autoga metsast koju nii, et Žiguli pagasiruum oli kuhjaga kuuseriiskaid täis. Ma olin elus vist ainult viit kuuseriisikat varem näinud. Tassis seened vannituppa suurde vanni, sest meil polnud ühtegi nii suurt nõud, kus neid puhastada. Sealt siis jao pärast puhastasime, praadisime, marineerisime, villisime.

Porgandriisikad on toodud üle tee kuuseheki alt

Seenejäätmed on teadlikult kuuseheki alla külvatud. Lisaks kuuskedele kasvavad kaugemal mõned kased, mänd, sarapuu. Nii oleme kasvama saanud erinevaid seeneliike, alates puravikest lõpetades riisikatega.

Sirmikute korjamiseni jõudsime samuti Lääne-Virumaal, Saaremaal ei osanud neid metsast leida ega korjata.

Parem on tunda vähem seeneliike hästi kui paljusid halvasti;)

Pildid on tehtud Sagadis seenenäitusel. Mõned vahvad seeneliigid veel:)

Kratikaka... puugipask....

Puuseened

Oh, ja kui ma seda postitust kirjutasin, siis tuli Seenevana järjekordse seenekogusega.

Selline lõbus trall Seenevana ja tema jahiga. Ilusat seeneaga!