Filmielamus

Nähtud film oli ,,Seltsimees laps’’, mis on saanud palju positiivset meediakajastust. Meile samuti meeldis. Meie pere ei ole küüditamisega otseselt kokku puutunud, kuid  film tõi esile enda  mälestused eelkooliealisena. Läbi Leelo Tungla lapsesilmade on näidatud ema küüditamine ja sõjajärgne elu-olu. Tambet Tuisk mängis Leelo isa, kes jäi tütrega üksi. Tambet mängis tõetruult meest, kes oli mures oma abikaasa ja oma pere saatuse pärast. Paranoiline aeg muserdas teda nii, et unustas enda eest hoolitsemise. Tütar tegi talle selle eest märkuse, arvates, et ema läkski kodust ära selle pärast, et isa lõhnab halvasti.

Peategelase Leelo osatäitja Helena Maria Reisner 

Ega seitsmeaastane ei saa päriselt aru, mis asi või koht on Siber. Tema arvates on see mingi koht või ruum, kus kõik kokku saavad. Seepärast on laps siiralt üllatunud kui tädi nutab Siberisse saatmise hirmu ees, sest seal ta saaks ju onu Heinoga kokku. 

Mäletan oma lapsepõlves Tallinnas käimist. Jalutasime ja jalutasime mööda tänavaid, aga Tallinnasse ikka ei saanud. Lõpuks ema väsis ära ja me läksime mingisse kohvikusse. Mul oli niiii hea meel, et lõpuks ikka läksime Tallinnasse sisse. Oh, rõõmu! Jäätist sai ka.
Fotod P. Grepp

Täiskasvanud oskavad varjata, salata, petta. Laps on siiras. Filmis oli see nii halenaljakas  kui Leelo lapseliku abivalmidusega oma tädi peidukoha WC-s reedab.

Maria Avdjuško ja Liina Vahtrik (Leelo tädi)

Ma ei saanud lapsena samuti aru, miks käisid emal sõbrannad külas ja rääkisid mingist tädi Mariast, kes oli õel ja kuri. Kui nad kõik Mariaga kokku said, siis naersid ja kiitsid teda. Ma siis tahtsin ise  Mariale öelda, mida teised temast rääkisid, õnneks sai ema õigel ajal minu jutu mujale suunatud.
Üks mälestus tuli veel silme ette. Isaga mootorratta ,,Kovrovets’’ bensiinipaagil ilma kiivrita, jalatugedeta kihutamine. Jalad pidi rattast eemal hoidma muidu võis tuliste silindrite vastu ära põletada. See juukseid peksev tuul ja  bensiini lõhn isegi tuli meelde.

Leelo sai uhke kingi tädilt- raadio. Ta kuulas sealt propagandistlikke uudiseid ja muusikat. Laulsid Georg Ots, Viktor Gurjev töökatest noortest ja õitsvast maast. Minu lapsepõlves oli samuti raadio uhke asi. Rohelise ’silma’ põlemine andis teada, et raadio töötab. Vanasti ei hakanud raadio kohe sisselülitamisel tööle, lambid pidid soojenema. Mulle meeldis kruttida skaalanuppu, see tekitas erinevate helide ja keelte paabeli segaduse.  Isa käest sain tihti pahandada, et jälle on keegi raadio jaama pealt ära keeranud. Ma oleksin ise tagasi keerutanud, aga ma ei saanud nendest vene tähtedest skaalal aru.
Üks huvitav fakt veel. Osa filmitegevusest toimub  Muuga mõisas, kus tegutseb praegu Muuga põhikool.

 2000/2001 õa oli Muuga Põhikoolis õpetajaks Kuti ema. 2001.a. suvel käis keeristorm üle Muuga pargi, põlispuudest hävines kolmandik.

2002.a suvine lõpuaktus Muuga koolis, Kutt on vankris peidus:)

Filmis oli perel koer. Minu lapsepõlvekodus oli saksa lambakoer. Mängisime peitust ja jooksime aias ringi. Talvel lükkas koer mind uue jänesekasukaga pikali ja hakkas kasukast kirpe otsima. Käppa hoidis seljal, et ma püsti ei tõuseks.  Selline sõber!
Film pakkus erinevaid emotsioone ja tuletas meelde enda sõjajärgset lapsepõlve. Kinos käisime paar päeva tagasi, kuid siiani kerivad mõned katked filmist silme ette.
Eesti on saanud ühe imelise filmi.

27. märtsil tuli aeda selle kevade esimene kuldnokk:)