Andrus Kiviräha näidend ,,Kaarnakivi perenaine’’ on märgilise tähendusega. 2017.a 1.detsembril esietendus vastremonditud Endla teatri laval just see näitemäng, lavastajaks Peeter Tammearu. Meiegi olime pärast teatri renoveerimist esimest korda Endla teatris.
Teatri Endla ja Kuressaare Teatri ühislavastus ,,Kaarnakivi perenaine’’ toob meie ette 1951.aasta. 1949.a. küüditamine on vanad peremehed-perenaised Siberisse saatnud. Kahe naabertalu 18-aastased armunud noored olid küüditamise hetkel metsas peidus, nüüd peavad oma suhte ja majapidamisega hakkama saama. Lavategevus toimub jõuka talu küüditamisjärgses toas, segamini riided, avatud sahtlid. Peaosalisi mängivad Kuressaare Teatri näitlejad: noorperenaine on Lauli Otsar (seriaalis ,,Merivälja’’ Karin), Raba talu noorperemehe Heino rollis Markus Habakukk.
Laval käib vastastikku ajakirjade lugemine, siit saab aimu kummagi noore maailmavaatest. Ilse õhkab taga vanu aegu, ilusaid kleite, lauakombeid. Heino on vaimustunud uuest riigikorrast, loeb ajalehest ja usub üleloomulikke töövõite, on rahul kolhoosikorraga, stalinlike ideedega. Lõpuks reedab oma pruudi ja on oma eesmärgi nimel valmis minema üle laipade. Raske aeg ei suuda inimloomust ja elu põhiväärtusi muuta. Uskuda tuleb headusse ja aususesse. Kodune kasvatus, suhtumine lähedastesse määravad selle, kes sinust saab.
Üks värvikas tegelane on Märt Avandi miilitsaleitnant Eduard Veski. Muide, minu esimene mälestus Märt Avandist on Rakvere teatri näitlejana 2006.a. Etenduses ,,Siiralt valetades’’ mängisid nad koos Eduard Salmistuga samuti korravalvureid. Koomilise politseinikuna jäi noor näitleja juba siis meelde. Tookord mõtlesin, et vaat nüüd leidsid noore poisi siia koomuskit tegema😊.
Märt Avandi oskab ka negatiivsele kujule- küüditajale inimliku külje juurde mängida. Miilitsal on vasak käsi amputeeritud, kõik rõõmustavad, et pole parem käsi. Südamlikul hetkel usaldab mees noorperenaisele, et tegelikult on ta vasakukäeline, seega on isegi allkirja andmine ja relvast tulistamine parema käega keeruline. Saab ise ka aru, et teda ei nähta kui meest vaid ainult mundrit.
Kolhoosiesimees (Ago Anderson) on tõeliselt hirmunud, alandlik, riigikorrale truu. Kui portfell koos viinapudeliga jääb nähtavale, siis on küll taipu ja sõjas omandatud oskust partisanina sellele järele roomata.
Kuressaare Teatri näitleja Piret Rauk on siiani meeles suurepärase Debora Vaarandina.
Selles näidendis mängib Piret tädi Bertat, kes hoolitseb oma õetütre eest, toob suppi ja rõhutab, et noor naine eluga edasi läheks. Tädi ise liigub ringi eestiaegses daamikleidis, juuksed hoolega seatud, seljas puhvaika, jalas kirsasaapad. Ta ei lase sellest nõmedast riigikorrast ennast häirida, ütleb kõik valjuhäälselt välja.
Kivirähk poleks Kivirähk kui tal mingit mütoloogilist tegelast näidendis poleks. Siin on vanapagan. Ehk aitas vanapagan kõige rängemaid aegu üle elada, argipäeva unustada. Eks mõtleme meiegi rasketel hetkedel ilusatele ja helgetele momentidele.
Kaarnakivile omistatakse võlujõudu, toob õnne majja. Noorperenaine Ilse proovib kiviga oma lähedasi Siberist tagasi kutsuda.
Teadaolevalt on ERM-i kogus kaarnakivi, selle olevat kinkinud muuseumile Tarvastu kihelkonhnast pärit Jaak Pihlak.
Lavastusejärgselt mõtlesin, et see näidend ongi meie vanemate noorusajast. Just viiekümnendad oli need, kus kõik pidid kolhoosi jaoks rügama, obligatsioone ostma, oma pere ja kodu looma, lapsed sünnitama. Vaatamata keerulisele riigikorrale said tööd tehtud, lapsed koolitatud. Tublid inimesed!
Teatri Endla ja Kuressaare Teatri ühislavastus ,,Kaarnakivi perenaine’’ toob meie ette 1951.aasta. 1949.a. küüditamine on vanad peremehed-perenaised Siberisse saatnud. Kahe naabertalu 18-aastased armunud noored olid küüditamise hetkel metsas peidus, nüüd peavad oma suhte ja majapidamisega hakkama saama. Lavategevus toimub jõuka talu küüditamisjärgses toas, segamini riided, avatud sahtlid. Peaosalisi mängivad Kuressaare Teatri näitlejad: noorperenaine on Lauli Otsar (seriaalis ,,Merivälja’’ Karin), Raba talu noorperemehe Heino rollis Markus Habakukk.
Lauli Otsar noorperenaine Ilse
Laval käib vastastikku ajakirjade lugemine, siit saab aimu kummagi noore maailmavaatest. Ilse õhkab taga vanu aegu, ilusaid kleite, lauakombeid. Heino on vaimustunud uuest riigikorrast, loeb ajalehest ja usub üleloomulikke töövõite, on rahul kolhoosikorraga, stalinlike ideedega. Lõpuks reedab oma pruudi ja on oma eesmärgi nimel valmis minema üle laipade. Raske aeg ei suuda inimloomust ja elu põhiväärtusi muuta. Uskuda tuleb headusse ja aususesse. Kodune kasvatus, suhtumine lähedastesse määravad selle, kes sinust saab.
Üks värvikas tegelane on Märt Avandi miilitsaleitnant Eduard Veski. Muide, minu esimene mälestus Märt Avandist on Rakvere teatri näitlejana 2006.a. Etenduses ,,Siiralt valetades’’ mängisid nad koos Eduard Salmistuga samuti korravalvureid. Koomilise politseinikuna jäi noor näitleja juba siis meelde. Tookord mõtlesin, et vaat nüüd leidsid noore poisi siia koomuskit tegema😊.
Märt Avandi miilitsaleitnandina
Märt Avandi oskab ka negatiivsele kujule- küüditajale inimliku külje juurde mängida. Miilitsal on vasak käsi amputeeritud, kõik rõõmustavad, et pole parem käsi. Südamlikul hetkel usaldab mees noorperenaisele, et tegelikult on ta vasakukäeline, seega on isegi allkirja andmine ja relvast tulistamine parema käega keeruline. Saab ise ka aru, et teda ei nähta kui meest vaid ainult mundrit.
Ago Anderson õnnetu kolhoosiesimehena
Kolhoosiesimees (Ago Anderson) on tõeliselt hirmunud, alandlik, riigikorrale truu. Kui portfell koos viinapudeliga jääb nähtavale, siis on küll taipu ja sõjas omandatud oskust partisanina sellele järele roomata.
Kuressaare Teatri näitleja Piret Rauk on siiani meeles suurepärase Debora Vaarandina.
Piret Rauk tädi Bertana
Selles näidendis mängib Piret tädi Bertat, kes hoolitseb oma õetütre eest, toob suppi ja rõhutab, et noor naine eluga edasi läheks. Tädi ise liigub ringi eestiaegses daamikleidis, juuksed hoolega seatud, seljas puhvaika, jalas kirsasaapad. Ta ei lase sellest nõmedast riigikorrast ennast häirida, ütleb kõik valjuhäälselt välja.
Kivirähk poleks Kivirähk kui tal mingit mütoloogilist tegelast näidendis poleks. Siin on vanapagan. Ehk aitas vanapagan kõige rängemaid aegu üle elada, argipäeva unustada. Eks mõtleme meiegi rasketel hetkedel ilusatele ja helgetele momentidele.
Kaarnakivile omistatakse võlujõudu, toob õnne majja. Noorperenaine Ilse proovib kiviga oma lähedasi Siberist tagasi kutsuda.
Teadaolevalt on ERM-i kogus kaarnakivi, selle olevat kinkinud muuseumile Tarvastu kihelkonhnast pärit Jaak Pihlak.
Lavastusejärgselt mõtlesin, et see näidend ongi meie vanemate noorusajast. Just viiekümnendad oli need, kus kõik pidid kolhoosi jaoks rügama, obligatsioone ostma, oma pere ja kodu looma, lapsed sünnitama. Vaatamata keerulisele riigikorrale said tööd tehtud, lapsed koolitatud. Tublid inimesed!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar