Üks tegus nädal

Plaanisime Seenevanaga, et 11. juulil sõidame Lõuna-Eestisse ekskursioonile, aga reisijate vähesuse tõttu jäi sõit kahjuks ära. Eelneva kokkuleppe kohaselt pidid Lõvisüdamed meile majahoidjaks tulema. Kuna plaanid muutusid, siis jäime ise koju ja  lapselapsed nädalaks maale.

Suvi oli haripunktis: õhk  kuiv, päike särav, vesi soe. Parim aeg oli pärnaõisi korjama minna. Pärnad õitsevad juulis suht lühikest aega, 10-15 päeva.

 Meie õitsev noorus oli entusiasmi täis. Poistel on loomuomane soov ronida puu otsa ja nüüd avanes selline võimalus näidata oma oskusi.

Üks punane pluus paistab puu ladvast

Onu ronis puule, aga Lõvipoisil jalg nii sügeles, et pääseks ikka Onust kõrgemale oksale. Noorel poisil on noorem jalg ja kribinal-krabinal jõudis  päris tippu välja.

Pärnaõied 

Kuuseheki taga kasvab põdrakanep. Vana peremees korjas nii õisi kui lehti, millest saab teed teha.

Põdrakanepiõied

Põdrakanepilehed

Fermenteeritud põdrakanepilehtedest tehakse ’’Ivan tšaid’’.

Juuli teisel poolel valmisid ka maguskirsid: kollaste kergelt roosakate viljadega ’Dönisseni Kollane’ ja  tumepunane , mahlane, hapukasmagus  ’Leningradi Must’. Redelid veeti kohale ja ronimis- ja tasakaaluoskused pandi taas proovile.

Murelite korjamine

Särava naeratusega tuli noormees murelitega

Kirsikivide eemaldamise toimkond nii särava naeratusega ei olnud. Töö oli tülikas ja aeganõudev, mahl pritsis, kirsid jäid lödiseks, kivid libisesid põrandale. Proovisime ka kirsikivieemaldajaga, aga noor abiline oli näppudega osavam.

Kirsid said puhastatud, maasikad olid samuti punased. Mustad sõstrad ei olnud veel küpsed, aga sügavkülmas oli eelmise aasta marju veel.

Nii valmiski kirsi-maasika-mustasõstramoos.

1,4 kg kirsse  1,4 kg maasikaid, 700g musti sõstraid, 1,5 kg suhkrut. Mustad sõstrad keetsin ennem läbi ja eemaldasin läbi sõela kestad. 

Meie kodu lähedal on veel metsi, mida mardikad pole lagedaks söönud ja metsamehed maha raiunud. Võtsime lapselapsed ja korvid kaasa ning sõitsime mustikale. Kahel pool teed olid voogavad viljapõllud. Uhkustundega rääkis vanaisa lastele, kuidas tema nooruses on  kombainiga nendelt põldudelt vilja võtmas käinud. Järeltulijad kuulasid ja noogutasid kaasa.

Metsas jagasime lastele marjakombainid, ise korjasime käsitsi nõu sisse.  Varsti hakkas vanaisa tütretütre käest marjakombaini endale nuruma. Piiga nõustus. Siis selgus, et ei olegi nii lihtne korjata, sest lehed olid suured ja oksad keerasid kombaini vahele risti. Vanaisa kurtis, et ta ei oskagi seda kasutada, kogu aeg ummistab ära ja marjad lähevad lödiks.

Lõvipreili torkas: ,,Ise alles keksisid, et sul on kombainiload, nüüd ei oska marjakombainiga korjata.’’  Vanaisa kogus ennast ja õigustas : ,,Teisel on mootor küljes ja liigub ise edasi’’. ,,Eks sa siis mõtle midagi välja’’, jäi tüdruk endale kindlaks.

Väike einepaus

Koduaias kasvavad mõned vaarikasordid. On ka taasviljuv sort, millelt saab sügisel marju suhu pista. Varasematelt sortidelt sai juba küpseid marju korjata. Metsmaasikad olid varem korjatud ja külmikus hoiule pandud. Nüüd läksid kõik moosiks.

Vanaisa garaažis on huvitavaid masinaid. Puulõhkumismasin koonusvindiga, väike teraviljaveski, kreissaag jpm. Need on vanaisa ise kokku monteerinud, ehitanud. Lapsed  muidugi olid uudishimulikult ümber viljaveski ja võrdlesid jahvatatud terade suurust.

Õhtul kasvuhoonet kastma minnes tõmbasime pika kastmisvooliku välja. Voolik on ühendatud veepaagiga, kuhu sajab ja jookseb kasvuhoone katuselt vihmarenni mööda vihmavesi sisse. Tüdrukuke võttis päevase õpitunni kokku ja nentis, et vanaisa on selle vooliku ise teinud. 😊 Usin abiline pääses tomatitaimede vahel vabalt liikuma ja nii saime kasvuhoone ühtlaselt kastetud 

Kuivanud muruniite kokku riisumine on maalaste töö. 

Me, vanad, käisime kuuseheki taga heina tegemas. Heinakuhi polnud muidugi nii suur, et  oleks varjutanud ilusa ilmaga päikeseloojangu, aga kanadele pesapunumiseks umbes paras.

Pika valge ajaga ja ilusa ilmaga jõuab rattaga sõita,  matkata, skatepargis lõuga tõmmata,  sõpradega mängida.

Rattaga poodi sõites oli noormees ikka esimene vedur, rind uhkelt püsti. Mina olin see viimane vagun, õhk ähkimist täis ja sooja higi voolas ojadena. Meie vahel sõitis üks roosa kiivriga konduktor, kes jälgis sõidukiirust, suunda ja teatas vahepeatusi. 

Hoovis sai jalgpalli taguda, korvpalli loopida ja sulgpalli kõksida. 

Sulgpalli mängiti sõprade ....

ja Onuga

Onul oli sulgpallimängus rohkelt jooksmist, et  noormängija  teisel pool võrku õblukesele pallile pihta saaks.

Igas mängus peab üks õigusemõistja kohal olukorda jälgima. Nii leiutas Lõvipreili noolemängu märklauast punktilugeja. Ühe mängija punktid märgiti punase noolega ja teise mängija sinise noolega. 

Seis on  9: 6  sinise mängija kasuks

Lõvipoiss on vahel hajameelne ja unustab oma riideid kuskile serva peale. ,,Õde, kas sa tead, kus mu dressipluus on?’’ 

,,See on sul telgis.’’

,,Meil pole telki.’’

,,On küll! Tead, see on seal,  kus me eile kraanikausi leidsime. Sa jätsid oma pluusi sinna tooli peale. Ma olen seda seal juba viis korda näinud.’’

Vennas üllatunult: ,,Kraanikausi?’’

,,Jaa, me pesime seal käsi’’.

,,Aaaa.’’

’kraanikauss’ ehk kätepesunõu tilaga

Naabripere tore tütrepoeg sai meie lastega sõbraks. Reedel jätsid naabrid oma armsa poeglapse meile valvata. Ise sõitsid vanavanemad linna matustele. Nii said lapsed kahe maja vahel sõeludes jäätisest kõhud külmaks süüa ja batuudil gaasid välja hüpata.

Lõunalauas lõi lasteaia lõpetanud Lõvipreili nägu särama. ,,Meie vanaema on kõige targem!’’  No selline tunnustus liigutas mind kui tuul laevukest. ,,Ta on olnud õpetaja ja  tead, naabripoiss, ta on olnud ka sinu vanaema õpetaja.’’ Naabripoiss tõmbas mul kohe masti maha: ,,Nii tark ta küll ei saa olla.’’ Siis selgitati, kes kui vana on ja kuidas see ikka võimalik oli, et üks vanaema õpetas teist.  Püüdsin selgitada, et kui  inimesel jääb kool pooleli, sünnivad lapsed, siis ta saab hiljem täiskasvanute koolis õpinguid jätkata. Sellises koolis ma õpetasingi. ,,Aaa, ülikoolis,’’ oli lõplik selgus majas.😁

Suvi on ka sõpradega kohtumise aeg.

 Seenevana sõjaväekaaslane tuli kaasaga meid üle vaatama. Kallid külalised tõid külakostiks suitsulõhe, meie pakkusime hommikul ahjust võetud rabarberikooki ja kohvi. Vanad sõbrad on hindamatud, me oskame sellest sõprusest lugu pidada.

Laupäeval käis tütre pere avatud talusid külastamas. Tagasi tuldi  uhke paabulinnu sulgedest peavõruga. Õhtul etendas noormees meie tagaaias avatud talude päeva. Õunapuulehtedest tehti piletid. 

Puu all, pingi peal sai ’esireast’ jälgida noorkanade siblimist ja  terade nokkimist. 

Õhtuseks etenduseks ,,Kolm siili’’ müüdi ’rõdule’ (õunapuu otsas) kallimaid pileteid.  ’VIP loožis’ -võrkkiiges sai jälgida kogu tagaaia lindude-loomade tegevust. Harakate kädistamist ja keksimist kanaaia lähedal, varblaste hüplemist viljterade vahel, varese kõõlumist õunapuu ladvas, hallrästaste rünnakut toompihlakatele, noore must-kärbsenäpi maandumist tuuletiivikule, piiritajate vigurlendu, kurepoisi õppelendu.😊

Grilliõhtu ’telgis’

Laupäeval pidasime suvise  grilliõhtu perega. Poeg küpsetas šašlõkki, tütar segas maitsva ja värskendava sidrunilimonaadi, ma viilutasin kurke ja tomateid kreeka salati jaoks, väimehelt oli õhtuseks saunaõhtuks kadakaviht. Vana peremees hoidis lindudel- loomadel silma peal, niitis muru.

Pühapäeval sõitsid noored oma tööde ja tegemiste juurde tagasi. Möödunud nädalal saime koguda meeldejäävaid elamusi  ja häid emotsioone koos laste ja lastelastega. 

Vaatasime aias ringi ja ei jõudnud ära imestada, millal see umbrohi nii suureks jõudis kasvada ja amplid ära kuivada! Kasvuhoonest tuleb tomateid ja õuest kurki. Ilusat suve!