Bussireis Lätimaale

 Ilusat suveilma ei tohi käest lasta, võtsime aiatöödest aja maha ja sõitsime Tapa Bussiga Lätimaale, et külastada erinevaid talusid ja tootjaid nii Eestimaal kui Lätimaal.

Viljandis oli esimene peatus ja kohvipaus, aga sellest teinekord. Järgmine peatus oli Lilli lähedal Eesti-Läti piiril, kus asub Balti ketile pühendatud mälestusmärk, mis kujutab metallist välja lõigatud seitset inimsuurust figuuri. Ühendasime meiegi seal käed.

Balt keti mälestusmärk Lilli-Ungru  piiripunktis

Esimese päeva lõunaks jõudsime  Lätimaale.

l

Ruhja jäätisevabrik asub väikeses Läti linnas Ruhjas, mis asub paarikümne km kaugusel Eesti piirist. Ruhja meierei ehitati 1912. aastal, milles on tänaseni toodetud jäätist üksnes parimast toorainest, kohalike tootjate värskest piimast ja koorest. Kunagi oli see Baltikumi suurim meierei, tegutseb siiani oma ajaloolistes ruumides. Üks sõna, mida eestlased teavad on saldejums. Lätis käies ei saa ilma saldejumsita. Paljud arvavadki, et see Ruhjas valmistatud jäätis ongi see kõige  õigem saldejums. Üks asi, mis meid lätlastega ühendab on armastus jäätise vastu.

 Tehases võttis reisiseltskonna vastu särasilme giid Ieva. Tutvustas natuke jäätise ajalugu. Tõenäoliselt kuulub jäätise leiutamise au Hiinale. Legendi järgi mõeldi välja jäätisele sarnane maius 3000 aastat tagasi. See oli ikkagi mahlaga segatud lumi. Säilitati sügaval maapõues ja kasutati ravimina. Itaaliasse tõi jäätise Marco Polo. Keskajal oli jäätis meie mõistes sorbet(puuviljajäätis). Koorejäätis ehk plombiir on oma nime saanud Prantsusmaalt,  arvatakse, et on seos Plombieres-les-Bainsi linnaga, kus üks proua hakkas külmutama piima, koort. Hiljem lisati veel kakaod. Sel ajal ei tuntud külmutusseadmeid, kasutati jõest või järvest saadud jääd. Ladustati keldritesse, maa-alustesse koobastesse, peale kiht saepuru või turvast. Jäätist transporditi hobustega külmakastides. Esialgu müüdi pidupäevadel, laatadel jne. Mõõdeti kulbiga papptopsikutesse,  puupulgaga sai süüa. Hiljem pakuti  kohvikutes vahvlitorudesse pakendatud jäätist.

Vabriku tootevalikusse kuuluvad: vahvlikoonused, vahvlitopsid, pulgajäätised, perejäätised, topsijäätised, jäätisetordid, jäätisestruudel ja jäätisevorst. Kui video jäätise tootmisest oli vaadatud, siis toodi lauale mitmekülgne valik jäätiseid. Neid maitseid oli tõesti igale maitsele😊. Maasika, pohla, mustasõstra, vaarika, kondenspiima, pirni, šokolaadi, banaani, granadilli, vanilli,  jne. Kõige maitsvamat jäätist oli raske valida, kõik olid väga head. Mangojäätisel oli hapukus-magusus nii parajalt tasakaalus ja tunnistasime kõige lemmikumaks .

Uudiseks olid jäätisepärlid. Valmistamine on eritehnoloogiaga, kasutatakse vedelat lämmastikku külmutamiseks. Kiirel jahutamisel säilivad maitsed paremini.

Värvilised jäätisepärlid olid mullinätsumaitselised

Järgmine peatus oli Adzelvieši kanepitalu. Peremees Janis Grinbergs tutvustas kanepi teekonda põllult lauale. Kanepit on Lätis kasvatatud aastatuhandeid. Uskumuse kohaselt pidi kanepit külvama öösel, et linnud teri ära ei sööks. 

Kanepitaimed on kahekojalised. Vasakul emastaim, paremal isastaim.

Isastaime õied on rippuvad pöörisjates, emastaimel tähkjates õisikutes. Emastaim on suurem ja tihedamalt lehistunud. Valgete, hallide seemnete ümber on tugev pruun kest. Kultuurkanep narkootilisi aineid ei sisalda. Meelemürki valmistatakse india kanepist.

Kui vili koristatud, siis röstitakse seemned.  Saime neid maitsta, seemnekestad jäid hambavahedesse kenasti hoiule. Natuke tuletas meelde röstitud päevalilleseemnete maitset. Röstitud seemned jahvatatakse. Adzelvieši talus tehakse jämedama ja peenema jahvatusega kanepit. Kolmas meetod on lamestamine, siis ei eraldu nii palju nii palju õli ja seemned jäävad heledamad.

Kanepitemp ehk kanepitamp

 Peenjahvatusest tehakse tihke kanepitemp, mida saab võilevale määrida. Lamestatud seemneid lisatakse leivataignale. 

Meie peres ongi lemmik leib kanepiseemnetega.

 Perenaine Dzidra pakkus mekkida rohelise värvusega kanepiõli, mis oli pähklise  maitsega. Seda võiks toorsalatisse segada küll. Magustoit oli lamestatud kanepiseemnetega. Sai-või-kanepiseemned-mesi. Maitsva degusteerimise lõpetasime ühislauluga ,,Kui Kungla rahvas kuldsel aal kord istus maha sööma....’’

Jutukas taluperemees Janis tutvustas muistse talupidamisega seotud tööriistu. Näitas kuidas kanepitaimedest saab köit kokku keerata. Kõik vanad tööriistad olid töökorras. 2800 eKr hakkasid hiinlased kasutama kanepikiu köit. Viikingid kasutasid kanepit laeva tihendamiseks, laeval olid kasutusel kanepiköied. Köis on vastupidav niiskusele, ei veni ega kuiva kokku.

Ees on köie korrutamise, kaugemal kanepi ropsimise masin

Kõigepealt eemaldatakse seemned, seejärel lõugutatakse- kanepiluud murtakse kanepikiu küljest lahti.

Seejärel toimub ropsimine-eemaldatakse purustatud kanepiluud.  

Puhtast kiust kedratakse nöör, nöörid korrutatakse köieks kokku. Köied immutati hülgerasvaga, et oleks vee- ja ilmastikukindlad. 1,5 tundi jutuka pererahva juures möödus kiiresti. 

Jätkasime sõitu Dikli mõisa suunas.

 Mõisa on esimest korda mainitud 1456 aastal, mil selle ostsid Pahlenid. Mõis kuulus Pahlenitele 1722. aastani. Pahlenid on baltisaksa aadli suguvõsa, kes asusid 15.saj Liivimaale. Eestimaal kuulus Pahlenite suguvõsale eri aegadel Palmse, Mädapea, Rägavere ja paljud teised mõisad.

Dikli mõisa ’valvur’

Peahoone valmis 1896.a, restaureeriti 2003. a. Dikli mõis on Läti ajaloos olulisel kohal sellega, et 1818a. pandi alus läti teatrile, kus sealsed talunikud  etendasid  F. Schilleri näidendit ,,Röövlid’’

Praegune omanik, arvutiärimees Egons Mednis on kirglik jahimees. 

Peremehe toas on jahiretkedelt toodud trofeed. 

Paranormaalsed nähtused on toa number 11 ees. Arvatakse, et see on vana mõisaoroua, kes käib kummitamas.

Kamin fuajees oli originaalkamin

Peahoones on uhkete kaminate ja kahhelahjude kollektsioon. 2 või 3 olid originaalid, ülejäänud on mujal riigist kokku ostetud. 

Toad on sisustatud  antiikmööbliga, mis on üle Euroopa välja valitud.

 Seinu kaunistavad läti kunstnike maalid. Dikli neljatärni hotell ja gurmeerestoran on praegu koroona tõttu suletud. Maja avatakse ainult tellitud ekskursioonidele, mis piirdub ringkäiguga peahoones.

Vaade balkonilt

Jätsime Dikli mõisaga hüvasti ja siirdusime Valmiera hotelli ,,Wolmar’’. Majutasime end ära, viskasime  korraks pikali, ootasime õhtusööki. Korraga helistab tütar: ,,Kas te tulete varsti õhtusöögile, me siin ,,Wolmari’’ hotelli terassil õhtustame.’’ MIDA!?! Kuidas te siia sattusite? Nad olid oma autoga Läti reisi  ette võtnud, juhuse tahtel sattusid just meie hotelli õhtusöögile. Kui nägid Tapa Buss OÜ logoga bussi, siis käis plõks läbi, et äkki... Üllatus oli suurepärane, lisas meie tuurile rõõmsat meeleolu. 

Hotelli Wolmar terassil

Noored olid käinud päeval Valmiera Tunnetepargis paljajalu läbitaval rajal, kus on 15 erinevat multšitüüpi: kiviklibu, sinised klaaskuulid, käbid, kastanid jne. Pärast jalutuskäiku sai jalgu soojas vannis lõõgastada. Lapsed käisid ka puude vahelisel seiklusrajal.

Valmiera peatänavaks on Gauja jõgi, mis jagab linna kaheks. Gauja jõgi on kõige pikem jõgi Lätis, ainus suur jõgi, mille algus ja lõpp on Läti piirides.

Väimees sõidutas meid jõele lähemale. Koos jalutasime mööda jõekallast Valmiera maanteesillani üle  Gauja ( Koiva) jõe. Oli tore kokkusaamine.

Noor pere sõitis oma hotelli ööbima, meie oma ööbimiskohta. Uinusime õndsa naeratusega näol.

Järgmisel hommikul oli pärast hommisööki väike jalgsimatk Valmiera vaateplatvormile. Koht on sobilik avalike ürituste korraldamiseks, kohtumisteks. Vaateplatvorm on valmistatud männipuust konstruktsioonidega ja viimistletud Siberi lehise terassilauaga, immutatud linaõliga. Peaarhidekt on üks andekas  noorema põlvkonna esindaja.

*

Ilusast suvisest Valmierast lahkusime rõõmsa meelega. 

Jätkasime sõitu Eestimaa suunas.