Milles uba on?

Viimasel ajal on kõrvu jäänud küsimused :,,Millles uba on?’’,,Kus uba on?’’,,,Igas asjas oma uba.’’  Anekdoot samas liinis:,, Uba on selles, et redis jõi ennast peedist täiesti kapsaks, kakerdas ringi, ise paljas nagu porgand, nüüd on kurk haige.’’  jne. Hakkasin asja uurima.

ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioonil on tavaks kuulutada igal aastal üks põllumajanduses viljeldav taim, taimede grupp aasta toidutaimeks. Seekord on järg jõudnud kaunviljade kätte. Sinna kuuluvad need üheaastased liblikõielised taimed, mille kaunas sisaldub 1-12 erineva kuju, värvusega tera või seemet, mida kasutatakse inimeste toiduks kui ka loomasöödaks. Välja on jäetud kaks olulist libikõielist-maapähkel ja sojauba, mida kasutatskse peamiselt õlitaimedena*.

Üks taimeliik, mida esile tõstetakse on aeduba (Phaseolus spp.) oma arvukate liikidega. Hispaania järel hakkasid aeduba kasvatama türklased ning sealt siis levis üle Euroopa. Sellest tuleneb nimi türgi uba. Oleme meiegi oma aias aastaid kasvatanud aeduba. Aedubade sorte võib tinglikult jagada kolmeks, ühed kasvatavad ilma pärgamentja kihi ja kiududeta nn suhkruoa kaunu, teised on poolkiulised aedoad e poolsuhkruoad (kaunaõmblused on kiududega), kolmandad on kiulised ehk poetisoad. Meie kliima sobibki aedoakaunade kasvatamiseks rohkem, sest ilmastikuolude tõttu ei saa seemned alati valmis. Oma aias oleme kasvatanud  nii madalaid e põõsasube  kui ka kõrgeid e lattube.

Aeduba ,,Fiamma’’ punasekirju kaunaga ja nimeta pika lilla kaunaga aeduba

Kõrged lattoad ronivad 3m kõrgusele

Erinevad aedoa seemned

Üleval reas valged aedoad on tõesti suurte seemnetega, kõrged, annavad saaki kui taimed on ette  kasvatatud. Seeme on saadud vanemate käest. Aeduba ,,Fiamma’’ kaunad on algul rohelised, hiljem värvuvad punasekirjuks. Maitsvad nii kauntega keedetult kui ka poetus ubadena. ,,Konstantin’’ on keskvarane roniuba, kaunad on kiuvabad, kuni 20 cm pikkused. Lilloaseemned on samuti päranduseks saadud.

Põlduba (Vicea faba) on samuti aegade jooksul kasvatatud, keedetud ja sauna või õllekõrvale näksitud.  Aastaid tagasi kui Kutt oma emaga aitas põldoa seemneid külvata, mis olid eelnevalt leotatud ja nägid üsna hirmuäratavad välja, küsis ta:,, Miks meie peame neid saja aastaseid ube külvama?’’ No olid küll krimpsus ja krobelised aga läksid ikkagi idanema.

Põldoa kasvatamine on hoo sissesaanud viimastel aastatel. 2008. aastal kasvatati uba vaid umbes 100 hektaril. 2016. aastal külvati põlduba juba 16400 hektarile. Kaunviljade külvikorras kasvatamiseks on võimalik ,,rahatoetust’’ taotleda.*

Aedhernes (Pisum sativum) on kohustuslik peenar aiamaal, kui muud mitte, siis natuke herneid ikka. Neid ,,hernevargaid’’ on igaks aastakümneks jagunud.

Ees kasvavad põldoad, siis aedoad, taamal aedherned

Kasvatatud on ka suhkruhernest ehk lesthernest. Sel aastal küll mitte kuid  mõnel varasemal aastal küll. 

Harilik vigna e harilik lehmahernes (Vigna unguiculata) on seemnekarpi sattunud imelike teid pidi. Mäletan, et näitasin õhinal Seenevanale huvitavat spagetioa seemet, tema mühatas vastuseks, kus meil nüüd kriisiajal seda lehma võtta on või midagi sellist. Vigna seemet nim ka silmoaks.

Harilik lehmahernes

Kui ma aru sain, et müüja oli mind haneks tõmmanud, siis oskasin seemne naabrinaise ees üles kiita. Tema proovis kasvatada kasvuhoones ja sai isegi saaki:). 

Vigna on tuntud oma põuakindluse poolest, kasvab troopiliste maade poolkõrbealadel. Vigna on ligi 200 miljoni inimese igapäevatoit. Lisaks on vigna haljasmass ja terad oluline toit koduloomadele.*

Sellega meie aia herne-oa kasvatus piirdubki.

Põldhernes(Pisum arvense)  on aastasadade  jooksul päästnud inimkonda suurtest näljahädadest. Toidutaimena on hernes olnud olulisel kohal  ka Eestis. Sellest tehti hernesuppi või herneputru.

Harilik kikerhernes e nuut on üks vanimaid kaunvilju, taimetoitlased hindavad seda. Kikerhernest valmistatakse hummust (kikerherne- ja seesamipasta sidrunimahla ja maitseainetega). Mul on vist ühe korra elus seda süüa õnnestunud, Pärnus tütar tegi seda. Ma küll algul suhtusin teatud ettevaatlikusega söömisesse aga lõpuks taldrik sai tühjaks söödud.

Harilik lääts (Lens  culinaris) on esimene kaunvili, mida piiblis mainitakse. Vanas Testamendis müüs Iisaku ja Rebeka vanem poeg Eesav oma esisünniõiguse läätseleeme eest vend Jaakobile, millest on tulnud kõnekäänd läätseleeme eest maha müüma millegi väga odavalt ära andmise kohta.

Lupiini prk  mõned liigid (Lupinus spp) on toiduks kasutatud. Nii on teada, et valge lupiini seemned olid vanade roomlaste toidulaual juba u 3000 aastat tagasi. Neid peab eelnevalt leotama ja pähkliallergikutele ei sobi.

Lupiin e hundiuba kasvatatakse ka ilutaimena

India guaarauba (Cyamopsis tetragonoloba) , millest saadakse guaarakummi, mida kasutatakse toiduainetetööstuses marmelaadi, jäätise, jogurti, keediste paksendajana ja stabilisaatorina. 

Veel on palju huvitavaid  taimeperekondi ja liike, kõike ei saa siin ära kirjutada: harilik tuvihernes, maavigna, suvivikk, saabeluba, kanavaalia e mõõkuba, goatiibuba, rasvauba, söödav ubajuur. Keda huvitab võib ,,Horisont’’ 5/2016 edasi lugeda.

*Kasutatud on Taimi Paal artiklit ,,Kaunviljad toidavad rahvaid’’ 

ajakiri ,,Horisont’’ 5/2016

P.S uba on kaunas ;)