Avatud talude päeval sõitsime meestega piirituse tootmise ajalooga tutvuma Moele. Kunagi olin õpilastega, siis veel töötavas piiritusetehases ekskursioonil käinud, aga muutusi on vahepeal palju olnud. Nüüd saime tutvuda Moe muuseum-külastuskeskuse renoveeritud tehasehoonega ja muuseumi eksponaatidega selles hoones. Möödasõitjale paistab maantee poolt viljahoidlate rivi ja kõrge rektifikatsioonitorn. Parklast mäest alla, minnes piiritusetehase väravast sisse, avaneb vaade maakivist ehitatud tootmishoonele.
Vaade tootmishoonele, nüüdsele muuseumihoonele
18.sajandi viinavabriku makett
Ajaloolisse piiritustehase keeduruumi kolmele korrusele on rajatud kaasaegne muuseum. Muuseumi südameks on läbi kolme korruse kõrguv keedukatel. Sinna on sisse ehitatud lift, mis lisaks jalavaeva vähendamisele võimaldab ka katla sisemust uurida.
Keedutõrres sai liftiga sõita muuseumi kolmandale korrusele.
Muuseumis avanes võimalus tutvuda ajalooliste viinaajamise vahenditega.
Seinatahvlitel oli kirjas Moe Piiritustehase ajalugu. Tähelepanuväärne oli Tartu Ülikooli esimese rektori füüsiku Georg Friedrich Parrot juhendamisel 1801.a valmistatud piirituse täieliku destilleerimise seade.
TÜ doktor ja ema keemik seismas Parrot juhendamisel väljatöötatud destilleerimiskolonni kõrval
Õllemõõt. Mehe mõõt oli üks toop (1.2299 l). Kõrtsi läinud mees tellis kõrtsmikult kohe toobi õlut. Aga kui 18.sajandil tuli kõrtsidesse viin (50°), siis müüdi viina ka toobiga. Mehed tellisid nüüd toobi viina kamba peale. Iga mehe suu oli erineva suurusega ja nii kippusid tülid tekkima. Mõni mees tellis endale eraldi pool toopi viina. Rahva seas hakati neid kutsuma ’pooletoobiseks’. See nimetus on käibel siiani, kuigi tähendus on aja jooksul muutunud.
Natuke ajalugu.
1886.a. ostis Moe (Muddis) mõisa Jakob Kurberg ja juba järgmisel aastal alustati aurujõul töötavas tehases toorpiirituse tootmist. See esimene aurumasin seisab muuseumi väravate ees. Nelja aasta pärast valmis kogu tehaste kompleks, töötas õlletehas, toorpiirituse- ja puhastustsehh ja likööritehas. Moel toodetud õlu ei jäänud ka ilma kuulsuseta. 1898.a. põllumajandusnäitusel pärjati Muddise õllevabriku porter Väikese Hõbemedaliga.
Viinavabriku töö organiseerimine vajas kindlat kätt
Piirituse kvaliteedi ja puhtuse eest vastutas eraldi töötaja. Töötaja elas tavaliselt viinavabriku ruumides ja oli tehase palgal. Kui leiutati seade, mis automaatselt määras piirituse % ja koguse, siis töötajat enam ei vajatud.
Piirituse puhtuse määramise aparaat
Enne I MS, 1914.a andis Nikolai II välja kuiva seaduse. Õlut võis küll teha, aga müüa ei tohtinud. See tähendas õllevabriku seiskumist. 1915.a veebruaris valati tonnide viisi õlut Valgejõkke. Kohalikud mehed ootasid toopidega jõe ääres.😊 Väiksemad vabrikud suleti, suuremad tootsid mingil määral piiritust rindele. Moel hakati sõjaväele valmistama limonaadi ja kalja, vähesel määral ka piiritust. Uuesti alustati Moel õlletegemist 2015a. Muddise nime all.
1921.a. pärast segaseid aegu hakati Moel taas toorpiiritust tootma ja seda puhastama. Piiritus oli noore vabariigi üks suuremaid tuluallikaid, seepärast suunati toodang eksporti, mis omakorda andis hoogu salapiirituse tootmiseks siseturul.
1939.a Kurbergide perekond lahkus Saksamaale ja töö vabrikus seiskus.
Põllutööministri määrusega võisid alates 1.aug. 1937.a. etüülpiiritust valmistavates tehastes meistriteks olla ainult kutsetunnistusega piiritusmeistrid. Piiritusmeistrite kutseline ettevalmistamine usaldati Jäneda Põllutöökeskkoolile.
Kõrtsituba Moe Krog, mis asub vanas õllekeldris
1973.a. suunati noor spetsialist Arvo Andropov Moe piiritustehasesse korda looma. Oma meenutustes on ta öelnud, et ega ta ei teadnud piirituse tootmisest suurt midagi, aga asi tuli selgeks saada. Kord oli tõesti käest ära, piiritus liikus vabalt, ämber seisis nurgas ja mehed olid pidevalt auru all. Mõne aja pärast saadi aru, et kaine peaga on parem tööd teha, palgad tõusid, tehas pakkus lõunasööki. Kui ämber nurgast ära viidi, ei läinudki töötajad laiali. Lõpuks jäi Eestisse kaks piiritusetehast, üks Rakverre, teine Moele.
Üks õnnetu lugu Moe piiritustehase korstnaga. Kuigi pildil ei ole sama korsten, oli siiski tegemist tehase korstnaga.
1977. a. viisid sõjaväelendurid ühe osa lennukeid Tapalt Pärnusse. Tapa lennurada pidi remonti minema. Pärnust lennati tagasi relvajõududele kuulunud transpordilennukiga An 24T, et lendurid saaksid koju puhkusele jääda. Lennukis oli viis meeskonnaliiget, 19 sõjaväepilooti, kaks tehnikut. Lennuk sattus ootamatult lumesaju keerisesse, oli tihe udu, lennuk laskus liiga madalale ja riivas ühe tiivaga Moe piiritustehase valgustamata telliskorstent. Lennuk kukkus alla lähedal asuvale põllule, kõik pardal olnud inimesed hukkusid.
Üks tehase ehitustööline, kes oli katlamajas remontinud, sai allakukkunud lennukitiivaga pihta. Töötaja viidi kiiresti Tapa haiglasse. Seal küsiti, mis juhtus. Kui mees vastas, et sai lennuki tiivaga pihta, siis helistati tehasesse Andropovile ja küsiti, kas mehe mõistusega on kõik ikka korras.
1996.a tegi Moe Piiritustehas tootmisrekordi, üle viie miljoni liitri puhast piiritust
2008.a. pankrotistus AS Rakvere Piiritustehase Moe tehas.
2009.a on uus omanikfirma Estonian Spirit OÜ
Tehase õlletoodangut ostsime kaasa.
Kergelt mõrkjas IPA tüüpi hele õlu, humalase maitsega
Rahvakeeli ’tipa-tapa’ õlu😊
Ostsime kaasa ka teisi jooke. Kui kõrstitoa külmkapi ukse avasin, et jooki võtta, siis baaridaam hoiatas, et need joogid on alkoholivabad. No muidugi, kes sõidab piirituse muuseumisse limpsi pärast.😉
Naturaalsed Ingel käsitöölimonaadid on valmistatud naturaalse kääritamise teel, neile ei ole lisatud suhkruid, kunstlikke lõhna- ja värviaineid, säilitusaineid. Valmistab Ingel Drinks OÜ, Pärnumaal.
Kõrtsitoa ees sai tuttavaid nähtud ja juttu aetud
Selline päikseline päev viinavabriku õuel☺
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar